Sa oled siin

Rahvusvaheline koostöö

Avatud väikese majandusena sõltub Eesti väliskeskkonnast, kuid meil on võimalus keskkonna mõjutamisel kaasa rääkida rahvusvaheliste organisatsioonide ja ühenduste kaudu. Välissuhtlus on Rahandusministeeriumi igapäevase tegevuse oluline osa, millega anname oma panuse Eesti huvide elluviimisse.

Rahandusministeeriumi peamisteks partneriteks on IMF, OECD, Maailmapank (World Bank) ja teised rahvusvahelised finantsinstitutsioonid, sh Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengu Pank (EBRD), Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade investeerimispank (NIB) ja Euroopa Nõukogu Arengupank. Arendame aktiivseid bilateraalseid suhteid Põhja-Balti regioonis, ka arengukoostöö sihtriikide jt partnerriikide ametkondadega.

Rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides soovib ministeerium ära kasutada ekspertiisi Eesti avaliku ja erasektori arengute suunamiseks ning arengukoostöö edendamiseks.

Meie eesmärk on demokraatlik ja vaba turumajandust hindav ELi lähinaabrus ja reeglipõhine ning demokraatiat ja turumajandust väärtustav maailmakord ja rahvusvahelised organisatsioonid.

Kontakt: Andres Kuningas, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja, 611 3759, andres.kuningas@fin.ee

Organisatsioonid

Maailmapank

Maailmapank (World Bank; WB) koosneb IBRD1-st ja IDA2-st. Maailmapanga Grupi moodustavad 5 institutsiooni: IBRD, IDA, IFC3, MIGA4 ja ICSID5.

Maailmapank (edaspidi Pank) on arengupank, mis asutati 1944.a samaaegselt Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF) Bretton Woods’is USA’s, mille tõttu refereeritakse Maailmapanka ja Rahvusvahelist Valuutafondi tihti ka Bretton Woods’i institutsioonidena. IBRD’l on 188 liikmesriiki, IDA’l 173, IFC’l 184, MIGA’l 181 ning ICSID’il 150.

Maailmapank on maailma üks olulisemaid arenguriike abistavaid institutsioone, mille missiooniks on kaotada ülim vaesus ühe inimpõlve jooksul ning suurendada ühist heaolu. Pank pakub eesmärkide saavutamiseks madala ja keskmise sissetulekuga riikidele pikaajalisi ja madalate intressidega laene, strateegilist nõustamist, tehnilist abi ning kogemuste jagamist. 

Maailmapanga struktuur

Maailmapanga struktuuris on kõrgeimaks võimuorganiks juhatajate nõukogu (Board of Governors), kus igal liikmesriigil on oma esindaja ehk juhataja (governor) – tavaliselt rahandusminister. Kaks korda aastas (aprillis ning septembris) toimub Maailmapanga ning IMF6 ühine kohtumine, millest oktoobris toimuv on juhatajate nõukogu kohtumine. Kevadine kohtumine toimub alati Washingtonis. Sügisel toimuv nn aastakohtumine toimub roteeruvalt nii Washingtonis kui igal kolmandal aastal mõnes Maailmapanga liikmesriigis. Sügisel toimuvatel aastakoosolekutel osalevad rahandusministeeriumi, välisministeeriumi ning Eesti Panga esindajad (IMF küsimused).

Maailmapanga alaliseks täidesaatvaks organiks on direktorite nõukogu (Executive Board), kuhu kuulub hetkel 24 direktorit. Suurematel liikmesriikidel on oma esindaja ehk direktor. Ülejäänud direktorid valitakse valijaskondade (constituency) poolt.

Valijaskond on tavaliselt sarnaste huvide, geograafilise asendi, etnilise või kultuurilise tausta ning majanduslike ja poliitiliste suundumustega liikmesriikide grupp. Eesti kuulub koos põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) ning Baltimaadega ühte Põhja-Balti valijaskonda. Valijaskonda esindab direktor, kes töötab Maailmapanga peakorteris Washingtonis koos teisi valijaskondi esindavate direktoritega, moodustades Panga direktorite nõukogu. Põhja-Balti valijaskonna direktor 2013-2016 on soomlanna Satu Leena Santala, kelle töö võtab 2016 juulist üle taanlanna Susan Ulbæk. Valijaskonna direktorit teenindab kontor Washingtonis, kus töötavad valijaskonda kuuluvaid riike esindavad nõunikud. Eestit esindab valijaskonna kontoris kuni 2016. a. juuni lõpuni Ivar Sikk. Alates 2016 juulist on Eestil rotatsiooni kohaselt esimest korda ajaloos asedirektori ametikoht ning meid esindab sellel ametikohal kuni 2018 suveni Martin Põder.

Maailmapanga Põhja-Balti valijaskonna kohtumisi toimub igal aastal kolm (jaanuaris, märtsis ning septembris). Kohtumised viiakse läbi valijaskonna liikmesriikide poolt ning need toimuvad rotatsiooni korras iga kord erineva riigi pealinnas. Eestis on seni toimunud neli valijaskonna kohtumist (2005, 2008, 2011, 2014). Rotatsiooniskeemi järgselt korraldab Eesti järgmise kohtumise 2017. aasta aprillis. Valijaskonna kohtumiste eesmärgiks on aastakoosolekute ettevalmistamine ning valijaskonna seisukohtade kujundamine Panga päevakorras olevates küsimustes.

Maailmapanga seos IMF ja ÜRO’ga

Maailmapanga grupp on ÜRO sõltumatu agentuur, mis töötab väga tihedas koostöös teise ÜRO sõltumatu agentuuri, Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF). Maailmapanga ja IMF asutamiskonverentsil Bretton Woods’is 1944.a oli mõlema agentuuri loomise eesmärgiks parandada rahvusvahelist majandusolukorda peale Teist maailmasõda. Maailmapanga gruppi saavad kuuluda vaid riigid, kes on IMF liikmed.

Peamised Maailmapanga grupi ja IMF erinevused on järgmised:

  • Maailmapanga grupp laenab vaid arengu- või üleminekumajandusega riikidele, samal ajal kui IMF teenuseid ja ressursse saavad kasutada kõik liikmesriigid olenemata nende rikkusest/vaesusest;
  • IMF laenud on peamiselt lühiajaliste majandusprobleemide lahendamiseks; need pakuvad üldist toetust riigi maksebilansile ning rahvusvaheliste reservidele samal ajal kui riik pingutab oma probleemide lahendamiseks. Maailmapanga grupi vaateväljas on peamiselt pikaajalisemad probleemid; otsitakse võimalusi integreerida riike laiemasse maailma majanduspilti ning toetada majanduslikku arengut mis aitab vähendada vaesust;
  • IMF keskendub maailmamajanduse makromajanduslikule tegevusele ning samuti makromajandusliku ning finantssektori poliitikale. Maailmapanga grupi tegevus laieneb riigi majanduse spetsiaalsetesse sektoritesse ning sisaldab ka spetsiifilisi arenguprojekte ning laiemaid strateegilisi teemasid.

Eesti ja Maailmapank

Eesti on Maailmapanga Grupi organisatsioonide IBRD, IFC, MIGA, ICSID liige alates 1992 ja IFC liige alates 1993. aastast. Maailmapanga Gruppi kuuluva Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni (IDA) liikmeks sai Eesti 2008. aasta oktoobris.

Kuni 1. juulini 2001 oli Pangal esindus Tallinnas, mis suleti Eesti vähese laenamise ja riigi hea majandusarengu tõttu. Kesk-Euroopa ja Balti riigid kuuluvad juhtimise poolest Brüsseli kontori alla.

Viimase laenu võttis Eesti Maailmapangalt aastal 2000 ja ei ole seejärel panga abi enam vajanud. 2006. aastal muutis Eesti oma staatuse Maailmapangas laenaja-riigist doonor-riigiks ning soovib tulevikus aktiviseerida oma tegevust doonorina.

Rahandusministeeriumi roll

Eestis vastutab Maailmapanga temaatika koordineerimise eest rahandusministeerium. Maailmapanga juhatajate nõukogu liikmeks (kuberneriks) on rahandusminister ning Maailmapanga asekuberneriks on välissuhete asekantsler. Mõlemal on õigus esindada Eesti seisukohta ning osaleda hääletamisprotsessis.

Maailmapanga teemadega on kursis (läbi vastava elektroonilise listi liikmelisuse) ka Välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna arengukoostöö büroo.

Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon (IDA)

IDA, mis asutati 24. septembril 1960. aastal, missiooniks on aidata kõige vaesemate riikide valitsusi vaesuse vähendamisel. IDA annab pikaajalisi intressivabu laene riikidele, kus keskmine sissetulek elaniku kohta on alla 1065 USA dollari aastas7, soodustades sellega majanduskasvu ning inimeste elutingimuste parandamist. IDA toetus aitab riikidel saavutada 2000. aastal ÜRO peaassambleel kokkulepitud aastatuhande arengueesmärke (ingl k Millennium Development Goals8).

IDA liikmeks võivad astuda kõik riigid, kes on panga liikmed. Eesti sai panga liikmeks 1992. aastal. Samal aastal ja sama Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1992. aasta 22. aprilli otsusega volitati Vabariigi Valitsust astuma IDA liikmeks, kuid tõenäoliselt rahalistel kaalutlustel otsustati IDA-ga liitumine edasi lükata.

Vabariigi Valitsuse 2007. aasta 16. veebruari korralduse “Läbirääkimiste alustamine Eesti Vabariigi liitumiseks Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooniga ja osalemiseks selle 15. rahastamisvoorus” alusel saatis välisminister IDA asepresidendile assotsiatsiooniga liitumise sooviavalduse. Seejärel algasid Rahandusministeeriumi ja IDA läbirääkimised liitumistingimuste üle ning pärast kokkuleppele jõudmist edastas IDA asepresident Eesti liitumissoovi IDA tegevdirektoritele heakskiitmiseks. Direktorid kiitsid Eesti liitumissoovi 2007. aasta 15. juuni otsusega (IDA/R2007-0178) heaks ning saatsid selle omakorda edasi IDA juhatajate nõukogule (ingl k Board of Governors) otsustamiseks. Juhatajate nõukogu kiitis 2007. aasta 30. juulil (otsus nr 215) Eesti liitumissoovi ja -tingimused heaks.

Eestist sai 11. oktoobril 2008. aastal IDA 186-s liikmesriik.

Rahvusvaheline Finantskorporatsioon (IFC)

IFC soodustab jätkusuutlikku majanduskasvu arengumaades, mille jaoks finantseerib erasektori investeeringuid ning pakub nõuandeteenust ettevõtetele ja valitsustele. IFC aitab uute turgude ettevõtetel ja finantsinstitutsioonidel luua uusi töökohti, tekitada maksutulu, parandada ettevõtete üldjuhtimist ning keskkonnaalast tegevust. IFC eesmärgiks on parandada elutingimusi, eriti inimestel, kes vajavad seda kõige enam.

Eesti sai IFC liikmeks 1993. aastal.

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon

OECD (Organization for Economic Co-operation and Development) on tööstuslikult arenenud demokraatlike riikide foorum alalise asukohaga Pariisis. Organisatsioon asutati 30.septembril 1961.a. Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni järeltulijana (The Organisation for European Economic Co-operation - OEEC - loodi sõjajärgselt Euroopale antava abi ehk nn Marshalli plaani koordineerimiseks). OECDsse kuulub hetkel 34 riiki. Organisatsiooni tööd juhib mehhiklasest peasekretär Angel Gurría, kes 30. septembril 2010.a valiti OECD-d juhtima ka järgmiseks ametiajaks (2011-2015).

OECD liikmestaatuse kriteeriumid on avatud turumajandus, demokraatlik pluralism ja inimõiguste austamine. Eesmärk on aidata kaasa maailmamajanduse arengule, samuti ka liikmes- ja mitteliikmesriikide majandusarengule ning maailmakaubanduse laienemisele. OECD ei ole finantsorganisatsioon ega anna sellest tulenevalt laene või toetusi.

OECD liikmesriigid teevad tihedat koostööd. Erinevad institutsioonid käsitlevad nii üldisi makromajanduslikke kui ka erinevate majandusharudega seotud küsimusi. Peamised tegevusvaldkonnad on liikmesriikide majandusnäitajate kogumine ja analüüsi täiustamine, et tulemuslikumalt kujundada majanduspoliitilist tegevust. Selleks võrreldakse riikide statistilisi andmeid ja analüüsitakse neid. Samuti tegeleb OECD sotsiaalsete ja keskkonnakaitse probleemide analüüsimise ning nende ennetamisega, mitmepoolsete kaubandussüsteemide arendamisega, kaasa arvatud vastav tegevus rahvusvahelistes organisatsioonides (WTO, UNCTAD). Lisaks teeb organisatsioon analüüse, millega püütakse määrata uusi tekkida võivaid probleeme ning pakkuda välja nende ennetamise võimalusi.

OECD avaldab võrdlevaid ülevaateid liikmes- ja partnerriikide majandustest. Erinevate majan-dusharude osas avaldatakse statistiliste andmete kogumikke, analüüse ja soovitusi vastava valdkonna poliitika kujundamiseks. Majanduse analüüsimisel ja lahendamisel tehakse laialdast koostööd mitme teise maailmaorganisatsiooniga, nagu Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank (WB) ja Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO).

Organisatsioon tegeleb lisaks liikmesriikidele ka mitteliikmesriikide arenguküsimuste ja nõustamisega. Selleks on loodud OECD mitteliikmesriikide koostöö keskus, mille kaudu toimivad poliitilise dialoogi ning maa- ja regionaalprogrammid. Maaprogrammid on koostööks Venemaa ja Hiinaga, regionaalprogrammid Lõuna-Ameerika, Lõuna-Aasia ja Kagu-Euroopa riikidega.

Rahvusvaheline Valuutafond

Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund, IMF) loodi 1944. aastal.  Sestpeale on IMF tegelenud rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega vastavalt oma põhikirjale. Kuni 1970ndate aastateni oli esiplaanil rahvusvahelise kullastandardi säilitamine. Praegu on IMFi prioriteetideks jätkusuutlik ja stabiilne globaalne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine.

IMF-i kõrgemas otsustusorganis (aktsionäride nõukogus) esindavad Eestit Eesti Panga president ja tema asendusliikmena Rahandusministeeriumi kantsler.

Rahvusvahelise Valuutafondiga seotud tegevusi koordineerib Eesti Pank. Eesti Pank ja Rahandusministeerium on sõlminud sellekohase koostöökokkuleppe.

Täpsemat infot leiab Eesti Panga kodulehelt.

Euroopa Investeerimispank

EIB (European Investment Bank) on Euroopa Liidu iseseisev allasutus, mis asutati 1958. aastal Rooma lepinguga. Panga osanikud on kõik ELi liikmesriigid ja aktsionäride nõukogu koosneb liikmesriikide rahandusministritest. Iga riigi osalus määratakse proportsionaalselt SKP suurusega.

EIB on ELi mittetulunduslik finantsinstitutsioon, mille eesmärk on soodustada liikmesriikide tasakaalustatud arengut ja integratsiooni. Üks EIB peamisi eesmärke on ka Euroopa Liidu majanduslikult nõrgemate piirkondade järeleaitamine. Nendel eesmärkidel pakub EIB laene erinevate üle-euroopaliste ning kohaliku tähtsusega projektide elluviimiseks. Projektide rahastamiseks laenab EIB raha liikmesriikidelt ja rahvusvahelistelt kapitaliturgudelt.

Liikmesriikide toetus annab EIB-le rahaturgudel maksimaalse krediidiriski reitingu (AAA), kus ta saab seetõttu koguda väga suuri summasid soodsate tingimustega. Pank annab omakorda soodsaid laene avaliku huvi projektidele, mis muidu raha ei saaks või peaksid laenama kallimalt. Laene võivad saada nii riikliku kui ka erasektori esindajad.

Kokku on panga aktsiakapital üle 232 miljardi euro. Vastavalt oma põhikirjale võib pangal olla tagasimaksmata laene maksimaalselt 2,5 korda niipalju, kui on aktsiakapitali suurus.

Umbes 90% EIB tegevusest leiab aset Euroopa Liidus ja kandidaatriikides, aga toetatakse ka ka projekte Vahemeremaades, Aafrikas, Kariibi mere ja Vaikse ookeani saartel, Ladina-Ameerikas ja Aasias - kokku umbes 130 riigis.

Euroopa Liidus on EIB-l laenutegevuseks kuus peaeesmärki, mis on sätestatud panga äriplaanis (Corporate Operational Plan, COP):

  • sidusus ja konvergents;
  • väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine;
  • keskkonna jätkusuutlikkus;
  • Innovation 2010 initiative (i2i) rakendamine;
  • Trans-Euroopa energia ja transpordivõrgustike arendamine (TEN);
  • Jätkusuutlik, konkurentsivõimeline ja turvaline energeetika.

EL väline laenutegevus põhineb EL väliskoostööl ja arengupoliitikal.

EIB laenud

Projektid, millesse pank investeerib, valitakse vastavalt järgmistele kriteeriumitele:

  • projektid peavad aitama saavutada EL-i eesmärke, näiteks Euroopa tööstusharude ja väikeettevõtete konkurentsivõime suurendamine, üleeuroopaliste infrastruktuurivõrkude (transport, telekommunikatsioon ja energia) loomine, infotehnoloogiasektori arendamine, loodusliku ja linnakeskkonna kaitse, meditsiini ja hariduse kvaliteedi parandamine jne.;
  • projektid peavad põhiliselt kasu tooma kõige mahajäänumatele piirkondadele;
  • projektid  peavad suutma ligi meelitada teisi rahastamisallikaid.

EL mandaadid on:

  • Liitumiseelsed riigid (kandidaadid ja potentsiaalsed kandidaadid laienemisalas), 2007-2013 välislaenu mandaadi alt 8,7 miljardit eurot;
  • Euroopa naabruskond: Vahemere naabruskond; Venemaa ja idanaabrid: 2007-2013 laenumandaat 3,7 miljardit eurot
  • Arenguriigid: Aafrika, Vaikse ookeani ja Kariibimere riigid (ACP), alusdokumendiks Cotonou partnerlusleping, ACP mandaadi haldamiseks on EIB juurde loodud investeerimisrahastu töögrupp (Investment Facility Committee); Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Majanduskoostöö riigid: Aasia ja Ladina-Ameerika (ALA): 2007-2013 mandaadi all (ALA IV) 3,8 miljardit eurot.

Nende mandaatide alusel toimuv laenuandmine keskendub:

  • erasektori arengule;
  • infrastruktuuri arengule;
  • energeetikaga varustatuse turvalisusele;
  • keskkonna jätkusuutlikkusele.

Suuremate laenutaotluste puhul (vähemalt 25 miljonit eurot) tegeleb pank vahetult projekti organiseerijatega. Väiksemate projektide rahastamiseks (nt. VKEd ja kohalikud omavalitsused) teeb EIB koostööd ligikaudu 180 Euroopa panga ja spetsialiseerunud finantsvahendajaga, kus on saadaval soodustingimustel EIB toetusega laenud.

Pank lähtub laenude andmisel üldtunnustatud majandus- ja panganduspõhimõtetest ning teeb koostööd teiste finantsinstitutsioonidega. EIB ei taotle kasumit, laenudelt makstavad intressimäärad katavad panga enda laenukulutused koos 0,15% marginaaliga.

EIB pakub laenu maksimaalselt 50 protsendi ulatuses projekti maksumusest; keskmiselt antakse laenu ühe kolmandiku ulatuses. Pank võib projekte kaasfinantseerida koos teiste pankade ja/või ELi vahenditest tulevate tagastamatute laenudega.

EIB struktuur

Kuigi EIB kuulub Euroopa Liidu organisatsioonide hulka, on ta sõltumatu institutsioon. EIB teeb ise oma laenude võtmise ja andmise otsused, võttes arvesse iga projekti eduvõimalusi.

Pank teeb koostööd teiste ELi institutsioonidega. Näiteks võivad tema esindajad osaleda Euroopa Parlamendi komiteedes ning EIB president võib võtta osa Euroopa komisjoni koosolekutest. EIB peakorter asub Luksemburgis.

Panga otsuseid teevad järgmised organid:

  • juhatajate nõukogu koosneb kõikide liikmesriikide rahandusministritest. Nõukogu määrab kindlaks panga üldise laenupoliitika, kinnitab bilansi ja aastaaruande, lubab pangal rahastada projekte väljaspool EL-i ja teeb kapitali suurendamise otsuseid. Eestit esindab juhatajate nõukogus rahandusminister;
  • direktorite nõukogu, mida juhib panga president (2000- Philippe Maystadt), koosneb 28 liikmest, kes nimetatakse liikmesriikide poolt, lisaks üks, kelle nimetab ametisse komisjon. Direktorite nõukogu kinnitab laenu andmise ja võtmise tehingud ning veendub, et panka juhitakse kompetentselt. Eestit esindab direktorite nõukogus 2009. aastal Ivar Sikk rahandusministeeriumi riigi eelarvepoliitika asekantsler;
  • halduskomitee on panga täistööajaga juhtkond, mis tegeleb panga igapäevase juhtimisega.

2000. aastal loodi EIB grupp, mis koosneb Euroopa Investeerimispangast ja Euroopa Investeerimisfondist (European Investment Fund, EIF). EIB-le kuulub 60,5 protsenti Euroopa Investeerimisfondist, Euroopa Komisjoni osalus on 30 protsenti ja 9,5 protsenti kuulub Euroopa pankadele ja finantsinstitutsioonidele.

EIB keskendub endiselt väikeettevõtluse edendamisele läbi keskpika- ja pikaajaliste laenuprogrammide; riskikapitaliga seotud tegevus on koondunud Euroopa Investeerimisfondi kätte.

Londonis asuv, 1990. aastal Ida-Euroopa ülesehitamise eesmärgil loodud Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupank (EBRD) on oma kapitalist kolm protsenti saanud EIB-lt.

EIB programm uutes liikmesriikides

Uutes liikmesriikides on panga prioriteediks toetada projekte, mis aitavad nende majandustel EL-i ühisturuga integreeruda ja soodustavad Euroopa standardite rakendamist.

Enne liitumist investeeris EIB Ida-ja Kesk-Euroopasse umbes 25 miljardit eurot; kõige suuremas ulatuses anti laene transpordi ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri parandamiseks, aga ka vee- ja keskkonnaprojektidele, energeetikaga seotud projektidele, väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kohalikele omavalitsustele jne.

Kümnes uues liikmesriigis ja Balkani regioonis on EIB-st saanud suurim rahvusvaheline projektide rahastaja.

Euroopa Investeerimispank ja Eesti

Eesti liitus EIB-ga 1. mail 2004, samaaegselt EL-ga liitumisega (alusdokument - EL liitumislepingu 1. protokoll). Eesti osaluse maht on 173 020 000 eurot ehk 0,071% (kogukapital 242 392 989 000).

Alates 1990. aastast on Eesti ettevõtted ja omavalitsused saanud EIB-lt laene kokku umbes 250 miljoni euro ulatuses.

Lisainfo: http://www.eib.org/projects/loans/regions/european-union/ee.htm


Lisainfot Euroopa investeerimispanga kohta:
http://www.eib.org

Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank

EBRD (European Bank for Reconstruction and Development) oli esimene rahvusvaheline finantsorganisatsioon (IFI) millega Eesti liitus 28. veebruaril 1992. Eesti ei ole asutajaliige, panga asutamisleping kirjutati alla 29. mail 1990. EBRD loodi eesmärgiga edendada ja toetada Kesk- ja Ida-Euroopa riikide siirdemajandusi.

EBRD on pank, mis on liikmesriikide omandis. EBRD liikmeteks on 66 riiki (sealhulgas kõik Euroopa riigid, Austraalia, Uus-Meremaa, Kanada, Jaapan, USA, Mehhiko, Korea, Jordaania, Maroko, Tuneesia) ning lisaks Euroopa Liit ja Euroopa Investeerimispank.

EBRD mandaat on rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide seas eriline oma poliitilise mandaadi tõttu. Pank toetab vaid demokraatia ja turumajanduse suunas liikuvaid riike. Vähemalt 60% EBRD tegevusest peab olema suunatud erasektorisse.

Mida EBRD teeb?

  • investeerib endistesse kommunistlikesse riikidesse: 70% portfellist on erasektori projektide all, 30% rahastab avalikke teenuseid (näiteks transport, vesi);
  • muudab regiooni teistele investoritele atraktiivsemaks, sest vähendab nende riske;
  • iga investeeritud euro kohta tõmbab pank ligi 2 eurot muudest allikatest, olles alates 1991. aastast investeerinud kokku 70 miljardit eurot;
  • rahastab igal aastal 3,5 miljardi eest projekte, järgides üldtunnustatud panganduspõhimõtteid;
  • võimaldab ligipääsu laenudele (sealhulgas väikefirmadele) peaaegu kõigis majandusvaldkondades;
  • aitab luua keskkonna-, korruptsioonivastaseid- ja juhtimisstandardeid;
  • osaleb poliitilistes dialoogides, et investeerimiskliimat parandada.

EBRD prioriteedid

  • finantssektor. EBRD aitab üles ehitada finantssektorit, mis teenib ettevõtjate huve.
  • väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. EBRD püüab edendada uute ettevõtete tekkimist ja kasvu.
  • infrastruktuur. Pank paneb rõhku keskkonnainfrastruktuurile, säästlikule energiakasutamisele, energeetikasektorile ja transpordile.
  • suurettevõtete restruktureerimine
  • investeerimine aktsiakapitali. Aktsiakapital on üks EBRD peamisi vahendeid oma investeeringute mõju suurendamiseks.
  • soodsa investeerimiskliima loomine.

EBRD-l on 34 regionaalset esindust (4 ajutist), peakontor asub Londonis ja tegutseb 35 klientriigis. Kogu EBRD juhtimine on aktsionäride nõukogu käes (Board of Governors), mis kohtub kord aastas ja kuhu kuuluvad kõigi liikmesriikide esindajad, enamasti rahandusministrid. EBRD aktsionäride nõukogu liige on Eesti rahandusminister, aktsionäride nõukogu aseliige on rahandusministeeriumi kantsler. (Vabariigi Valitsuse korraldus nr 214; 22. aprill 2005)

EBRD aktsionäride nõukogu valib EBRD presidendi, kes on ka direktorite nõukogu esimees. EBRD president on Sir Suma Chakrabarti.

Aktsionäride esindajad (governors) kohtuvad aastakoosolekul, mis toimub tavaliselt igal aastal mai lõpus. Tavaliselt kiidetakse aktsionäride aastakoosolekul heaks eelmise aasta aruanne, finantsaruanded ning vajadusel muud päevakorral olevad ning kõrgeima kogu otsust vajavad ettepanekud. Aktsionäride esindajad peavad kõne; aastakoosoleku kõned avaldatakse EBRD trükisena “Proceedings of the [nr] Annual Meeting of the Board of Governors”. Aastakoosolekute vahelisel perioodil hääletavad kubernerid vajadusel kirja teel.

Aktsionäride nõukogu delegeerib enamuse tegevusest direktorite nõukogule (Board of Directors), mis vastutab EBRD üldise toimimise ja poliitika eest ja mis resideerib panga peakorteris Londonis. Direktorite nõukogus on 23 liiget – suurematel arenenud riikidel on oma esindaja, väikeriikidel mitme peale üks esindaja.

Eesti kuulub ühte valijaskonda Rootsi ja Islandiga, st kolmel riigil on panga direktorite nõukogus ühine direktor. Valijaskonna direktor on praegu Anna Brandt ja asedirektor Anna Bjornermark.

EBRD direktorid kohtuvad iga kahe nädala tagant, et arutada (ning heaks kiita) laene, strateegiaid, panga tegevusega seonduvaid otsuseid. Valijaskonna kontor saadab iga direktorite nõukogu kohtumise eel info päevakorrapunktide kohta ning oma ettepaneku valijaskonna positsiooniks.

EBRD-l ei ole enam Eestis oma kontorit. Eestit esindab Vilniuse kontoris Matti Hyyrynen.

EBRD tegevus ja strateegia Eestis: www.ebrd.com/estonia.html

 

Kontakt: Triin Ruus, EL-i ja rahvusvaheliste suhete osakond, triin.ruus@fin.ee, telefon: 611 3009

Põhjamaade Investeerimispank

Põhjamaade Investeerimispank (Nordic Investment Bank; NIB) on mitmepoolne finantsinstitutsioon, mille omanikud on kaheksa riiki: Taani, Soome, Island, Norra, Rootsi ning alates 1. jaanuarist 2005 ka Eesti, Läti ja Leedu.

NIB rahastab nii riiklikke kui erasektori projekte nii põhjamaades kui ka mujal, kokku ligi 40 riigis. Umbes 22% laenudest antakse väljaspool põhjamaid teostatavatele projektidele. Pank finantseerib maksimaalselt kuni poole projekti maksumusest, nii et klient peab kasutama ka teiste pankade laene või muid vahendeid. NIB ei anna toetusi ega sooduslaene, vaid ainult turutingimustega pikaajalisi laene, mille tagasimakseperiood on 5 kuni 15 aastat.

Põhjamaades finantseerib NIB peamiselt tööstussektori projekte, näiteks aitab investeerida tootmisseadmetesse või toetab riikidevahelist firmade ülevõtmist. NIB rahastab ka keskkonna, infrastruktuuri ning uurimus-ja arendustöö projekte.
Väljaspool Põhjamaid rahastab NIB projekte, mis on laenajariigi ja põhjamaade ühishuvides. Peamiselt lähevad laenud infrastruktuuri parandamiseks, eriti energeetika ja transpordi sektorisse. Keskkonnaalaste ja telekomisektori investeeringute maht on viimastel aastatel tõusnud. Balti riikides läheb suur osa laenudest erasektorile.

Põhjamaade Investeerimispanga üldised eesmärgid on:

  • edendada jätkusuutlikku majanduskasvu põhjamaades ja naaberpiirkondades Rõhk on infrastruktuuril ja keskkonnal;
  • edendada väike- ja keskmiste ettevõtete sektorit;
  • muuta põhjamaade ettevõtlus rahvusvahelisemaks.

Panga jaoks on väga prioriteetsed keskkonnainvesteeringud Balti mere ja Barentsi mere ümbruses, arvestades, et keskkonnaprobleemid nendes piirkondades levivad ka põhjamaadesse. 2001. aastal loodi NIBi ja EBRD eestvedamisel Põhjadimensiooni Keskkonnapartnerluse programm (Northern Dimension Environmental Partnership, NDEP), mis tegeleb hädavajalike keskkonnainvesteeringutega peamiselt Loode-Venemaal ja milles osalevad ka Maailmapank, Euroopa Investeerimispank, Euroopa Komisjon ja mitmed Euroopa riigid individuaalselt.

NIBi Struktuur

Põhjamaade Investeerimispank asutati 1976. aastal ja on oma tegutsemisaja jooksul rahastanud üle 1000 projekti. NIBi peakorter asub Helsingis, asutusel on umbes 150 töötajat.

Panka juhib direktorite nõukogu (Board of Directors), kuhu kuulub igast liikmesriigist 2 esindajat. Nõukogu kohtub 8 korda aastas ja võtab vastu laenude ja administratiivküsimustega seotud otsuseid. Eestist on NIB direktorite nõukogu liige  Madis Üürike ja aseliige Merle Wilkinsoni. NIBi tegevust korraldab president ja kolm asepresidenti.

NIBi laenamistegevus on jagatud kahe osakonna vahel: põhjamaade-sisesed laenud ja rahvusvahelised laenud.

Panga omandiõigus jaguneb vastavalt iga riigi SKP osakaalule järgmiselt: Rootsile kuulub 36,7%, Taanile 21,3%, Norrale 19,1%, Soomele 18,5%, Leedule 1,6%, Lätile 1,1%, Islandile 0,9% ja Eestile 0,7%.

Põhjamaade Investeerimspank ja Eesti

1994. aastal kirjutati alla koostöö raamleping Eesti Vabariigi ja NIB vahel. NIB alustas oma tegevust Eestis erasektoris 1995. aastal. Suuremad projektid on laen AS Eesti Energiale, 60 miljonit EUR ja AS Tallinna Sadamale, 40 miljonit EUR (mõlemad allkirjastati 2002.a.). Suuremad projektid olnud ka AS Kemivesi (NIB-i 10% otsekapitali osalus), Kunda Tsement (kaasfinantseerimisel IFC-ga), Kreenholmi Manufaktuur (erastamise ja ümberkorraldamise finantseerimiseks). 2007. aastal said laenu AS Fortum Tartu (40 milj EUR); Tallinna Trammi ja Trollikoondis AS (18 milj EUR) ning Tallinna Lennujaam AS (22 milj EUR). 2008 Eesti ettevõtted NIBist laenu ei taotlenud. 2009. aasta alguses on AS Tallinna Vesi võtnud laenu kanalisatsiooni ja jäätmete realiseerimiseks (20 milj EUR).

Ajalugu

2001. aasta mais tegi Eesti peaminister Mart Laar kirja teel oma Soome kolleegile Paavo Lipponenile ettepaneku arutada NIB osanike ringi laiendamist Baltimaadega. 29.-30. juunil 2003 toimunud põhjamaade peaministrite kohtumisel Rootsis, Harpsundis, lepiti kokku ettepaneku tegemine panga laienemise kohta kolme Balti riiki. Põhjamaade ja Balti riikide peaministrite ühisel kohtumisel 26.-27. oktoobril 2003. a kinnitasid Balti riikide peaministrid oma soovi Põhjamaade Investeerimispangaga ühineda ning Põhjamaade peaministrid võtsid vastu panga laienemise otsuse. Laienemislepingule kirjutati alla 11. veebruaril 2004 Helsingis. Baltimaade liikmestaatus jõustus 1. jaanuaril 2005.

Eesti osalus NIB-is on 0,7% omakapitalist ehk 11 miljonit eurot, millest 3 miljonit eurot moodustaks sissemakstav kapital (paid-in capital) ja 8 miljonit eurot reservi makstav raha. Mitte-sissemakstav kapital (callable capital) moodustab ca 30 milj eurot. Sissemakstav kapital maksti ajavahemikus 2005-2007, reservimakseid tehakse ajavahemikus 2008-2011.


NIB kodulehekülg: http://www.nib.int/home

Euroopa Nõukogu Arengupank

Euroopa Nõukogu Arengupank (Council of Europe Development Bank, CEB), mis kuni 1999. aastani eksisteeris Sotsiaalarengufondi nime all, loodi 1956. aastal multilateraalse arengupangana Teise Maailmasõja järgse Euroopa pagulas- ja migratsiooniprobleemide lahendamiseks. CEB on Euroopa Nõukogu institutsioon, mille tegevus tuleneb otseselt Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud Euroopa Nõukogu privileegide ja immuniteetide üldkokkuleppe kolmandast protokollist. Praegu kuulub panka 40 liikmesriiki. CEB annab madala intressiga pikaajalisi laene sotsiaalse orientatsiooniga projektidele oma liikmesriikidele ning liikmesriikide juriidilistele isikutele nii riigigarantiiga kui ka ilma selleta.

Eesti astus liikmeks 1998. aastal ning maksab igal aastal liikmemaksu, mis on seni jäänud 3000-4000 euro piiridesse.

CEB-i president (Governor) on Rolf Wenzer.

CEB-i juhtorganiteks on halduskogu (Administrative Council) ja juhatus (Governing Board). Juhatuse liikmeks on Eesti suursaadik Euroopa Nõukogu juures Gea Rennel. Juhatuse ülesanneteks on määratleda panga tegevuse üldeesmärgid, liikmelisuse tingimused, teha kapitali suurendamise otsused, kiita heaks aastaaruanne ning bilanss. Juhatus valib oma esimehe ning halduskogu esimehe ning nimetab ametisse panga presidendi ja audiitorkogu liikmed.

Halduskogu kehtestab ja kontrollib tegevuspoliitika elluviimist, kiidab heaks valitsuste poolt esitatud investeerimisprojekte, hääletab panga eelarve üle. Halduskogu kohtub keskmiselt 5 korda aastas Pariisis, lisaks on juhatuse ja halduskogu ühine kohtumine ühes liikmesriigis (2005. aastal oli see Tallinnas). Halduskogus esindab Eestit Martin Põder.

CEB kodulehekülg: http://www.coebank.org/

 

Viimati uuendatud: 25. Juuli 2017