Kohalikud omavalitsused

Eestis on 79 kohalikku omavalitsust, mis jagunevad 15 linnaks ja 64 vallaks, mis otsustavad ja korraldavad kohaliku elu küsimusi iseseisvalt. Suurusest olenemata peavad omavalitsused täitma kõikjal Eestis samu ülesandeid ning pakkuma elanikele ühesuguseid teenuseid. Kohalike omavalitsuste ehk haldusüksuste territoorium jaguneb omakorda asustusüksusteks: linnad, alevid, alevikud, külad.

 

Eesti omavalitsussüsteem


Eestis kehtib alates 1993. aastast ühetasandiline omavalitsussüsteem. Kohaliku omavalitsuse üksustena tegutsevad vallad ja linnad, mis on oma õigusliku seisundi poolest võrdsed.

Omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi, tegutsedes iseseisvalt. Riik võib neile kohustusi panna ainult seaduse alusel või omavalitsustega kokkuleppel.

Lisaks omavalitsusstaatusega linnadele on Eesti veel 37 omavalitsuse sisest linna, mis eraldi haldusüksust ei moodusta. Kokku on Eestis 47 linna kui asustusüksust. 

Võimu detsentraliseerimiseks võivad omavalitsusüksused moodustada oma territooriumil piiratud omavalitsusliku staatusega osavaldasid ja linnaosasid. Nende moodustamist reguleerib omavalitsuse põhimäärus. Linnaosasid on loodud näiteks Tallinnas, osavallad Hiiumaal. 

Kõik omavalitsusüksused kuuluvad maakonna koosseisu, samuti võivad nad olla maakondliku ja üleriigilise omavalitsusliidu liikmed. 

Lisaks haldusüksustele nagu linn, vald ja maakond jaguneb Eesti territoorium asustusüksusteks: asulateks ja asumiteks.

Vallad ja linn haldusüksusena jagunevad asustusüksusteks, milleks võivad olla linnad, külad, alevikud ja alevid. Küla on hajaasustusega asula või üldjuhul vähem kui 300 elanikuga tiheasustusega maa-ala. Alevik, alev ja linn on linnalised asulad, seejuures on alevik üldjuhul vähemalt 300 ning alev ja vallasisene linn üldjuhul vähemalt 1000 alalise elanikuga tiheasustusega asula.

 

Kohaliku omavalitsuse struktuur


Valla või linna tegevust korraldab ja juhib elanike valitav esinduskogu – volikogu, kes kinnitab ametisse täitevorgani ehk valitsuse.

Kaasaegse demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on subsidiaarsus-printsiip, mis tähendab, et ülesandeid tuleb täita elanikule võimalikult lähedal asuval avaliku halduse tasandil. Kohaliku volikogu üks peamisi ülesandeid on teha olulisemaid kohalikku elu, näiteks haridust, kultuuri, sotsiaalhoolekannet või tervishoidu puudutavaid otsuseid ning suunata omavalitsuse arengut.

Valla või linna hääleõiguslikud elanikud valivad kohaliku omavalitsuse volikogu vabadel, üldistel, ühetaolistel, otsestel ja salajastel valimistel neljaks aastaks. Kohaliku volikogu liikmeks saavad kandideerida kõik hääleõiguslikud Eesti ja Euroopa Liidu kodanikud, kelle püsiv elukoht asub hiljemalt valimisaasta 1. augustil vastavas vallas või linnas. Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohas karistus kandvad inimesed valimistel kandideerida ei saa.

Volikogu peab olema vähemalt seitsmeliikmeline ning sinna peab kuuluma paaritu arv saadikuid. Järgmise koosseisu liikmete täpse arvu kinnitab volikogu oma otsusega.

Volikogu valib endale esimehe, kes korraldab volikogu tööd, juhib istungeid ja esindab omavalitsusüksust. Volikogu esimehe ning aseesimeeste ametikohad võivad volikogu otsusel olla palgalised, samuti on volikogul õigus maksta oma liikmetele põhitöökohal saamata jäänud töötasu ja volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest hüvitist.

Volikogu võib moodustada komisjone, mis võivad olla nii alalised kui ajutised. Iga omavalitsusüksuse volikogul peab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi olema vähemalt kolmeliikmeline revisjonikomisjon, mis kontrollib valla- või linnavalitsuse tegevust. Muude komisjonide moodustamine on jäetud omavalitsuse põhimääruse reguleerida.

Volikogu komisjone võivad juhtida ainult volikogu liikmed. Enamikes omavalitsustes näeb põhimäärus ette, et pool komisjonide liikmetest peavad kuuluma volikokku. Erandiks on revisjonikomisjon, kuhu võivad kuuluda üksnes volikogu liikmed.

Seaduse alusel on kohaliku volikogu ainupädevuses:

  • otsustada valla- või linnaeelarve formeerimise, maksude kehtestamise, laenude võtmise ja munitsipaalvaraga seotud küsimusi;
  • muuta omavalitsusüksuse piire ning moodustada linnaosasid või osavaldu;
  • võtta vastu valla või linna põhimäärus ning arengukava;
  • valida ning vabastada ametist valla- või linnavolikogu esimees, vallavanem või linnapea;
  • kehtestada teenistujate palgaastmed ja palgamäärad;
  • moodustada ja likvideerida volikogu komisjone.

 

Valla- või linnavalitsuse nimetab volikogu ametisse üheks volikogu perioodiks. Valitsust juhib vallavanem või linnapea, kelle ettepanekul nimetab volikogu ametisse ka teised valla- või linnavalitsuse liikmed.

Valitsuse koosseisu võivad kuuluda nii ametnikud kui poliitikud, kes aga ei tohi kuuluda samal ajal volikokku. Erinevalt volikogu istungitest on valla- või linnavalitsuse istungid tavaliselt kinnised.

Eesti kohaliku omavalitsuse juhtimissüsteemis juhib vallavanem või linnapea lisaks valitsusele ka omavalitsuse administratsiooni, mis jaguneb osakondadeks ja kantseleiks. Suuremates linnades, kus on palju töömahukaid valdkondi, on administratsiooni struktuuriüksustena moodustatud ametid, mis omakorda koosnevad osakondadest. Väiksemates omavalitsusüksustes asendab osakonda üks, kogu valdkonna eest vastutav erialaspetsialist.

Iga omavalitsusüksuse administratsioonis peab olema valla- või linnasekretäri ametikoht. Valla- või linnasekretär valmistab ette valitsuse istungi materjale ja vastutab valitsuse vastuvõetavate õigusaktide õiguspärasuse eest.

Osavald ja linnaosa on piiratud omavalitsusliku staatusega üksus, mille moodustamise üldised alused määrab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Osavalla ja linnaosa staatus sätestab volikogu linnaosa või osavalla põhikirjaga, kus on muu hulgas kirjas nii selle moodustamise kord kui ka territoorium, pädevus ja vanema ametisse nimetamise kord.

Tallinnas on võimu detsentraliseerimiseks moodustatud linnaosad, millel on halduskogu ja linnaosavalitsus.

Arengukavad


Igal vallal ja linnal peab olema arengukava ja eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade arengu integreerimisele ja koordineerimisele (vt ka kohaliku omavalitsuse arendustegevus (10.19 MB, PDF)).

Arengukavas peavad olema esitatud:

  • majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalised suundumused ja vajadused;
  • probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüs tegevusvaldkondade lõikes;
  • tegevusvaldkondade strateegilised eesmärgid koos taotletava mõjuga arengukava perioodi lõpuni;
  • strateegiliste eesmärkide täitmiseks vajalikud tegevused arengukava perioodi lõpuni.
 

Kohaliku omavalitsuse ülesanded


Omavalitsuse peamised ülesanded sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.

Omavalitsus peab korraldama sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui neid ülesandeid ei ole antud seadusega kellegi teise täita.

Samuti peab omavalitsus korraldama enda omanduses olevate koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist. Seadusega võidakse ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.

 

Seaduse alusel võib vald või linn volitada oma ülesandeid täitma ka näiteks erafirmat või mittetulundusühingut. Lisaks võib omavalitsus moodustada teenuste osutamiseks asutusi, olla vastavate äriühingute aktsionäriks või osanikuks ning sihtasutuste või mittetulundusühingute liikmeks.

Vajadusel saavad omavalitsuse elanikud kasutada ka teistes omavalitsustes pakutavaid teenuseid. Nende eest peab tasuma teenuse kasutajate elukohajärgne omavalitsus.

Loe lisaks: kohustuslike KOV ülesannete ja KOV täidetavate riiklike ülesannete piiritlemise juhend (382.51 KB, PDF).

 

Kohalik demokraatia: osavallad ja linnaosad

 

Kohalik demokraatia ja juhtimismudel uutes omavalitsusüksustes

Üks olulisi ühinemisläbirääkimiste teemasid oli väiksemate piirkondade huvide esindatus ja kaitse uue valla poliitika elluviimisel. Hirm ääremaastumise ja kohapealse otsustusõiguse kadumise ees oli üks haldusreformi põhilisi hirme. Rahandusministeeriumi väljaantud juhendmaterjalis (PDF) esitati soovituslikud juhised detsentraliseeritud valitsemis- ja juhtimiskorralduse mudeli ülesehitamiseks kohaliku omavalitsuse üksuses, millest üheks lahenduseks oli osavallakogu moodustamine (KOKS 8. peatükk). Lisaks on võimalik juhtimist detsentraliseerida kogukonnakogude moodustamise (KOKS § 3 p 4, § 6 lg 3 p 2), linna kui asustusüksuse linnapea, aleviku, alevi- ja külavanemate rakendamisega (KOKS § 58 lg 3) või KOV ametiasutuse piirkondlike struktuuriüksuste (teeninduskeskused, ametnikud, osavalla vanem, osavalla valitsus) ja hallatavate asutuste ja nende tegevuskohtade (filiaalide) moodustamisega.

Osavallad ja linnaosad

Osavaldade-linnaosade õiguste, kohustuste  ja vastutuse määratlemisel haldusreformi ettevalmistamisel valiti varasemast paindlikum mudel, mis andis läbirääkijatele valikuvõimalusi tulevase võimaliku osavalla või linnaosa sisustamisel: kohustuslik organ on osavalla- või linnaosakogu ning ülejäänud institutsioonid – osavalla/linnaosa vanem või valitsuse moodustamine – on kohapealse kaalutluse koht.

Kuigi reformi ettevalmistamise käigus tekkis sellel teemal avalik diskussioon, osavaldu-linnaosi kokkuvõttes märkimisväärselt siiski ei moodustatud. Praeguseks on ühinemiste käigus moodustatud järgmised osavallad:
1) Pärnu linnas Paikuse, Audru ja Tõstamaa osavald;
2) Saaremaa vallas Kihelkonna, Laimjala, Leisi, Orissaare, Pöide, Salme, Pihtla, Torgu, Mustjala, Valjala osavald;
3) Märjamaa vallas Vigala osavald;
4) Lääne-Nigula vallas Martna, Kullamaa, Nõva ja Noarootsi osavald;
5) Hiiumaa vallas Emmaste, Pühalepa, Käina ja Kõrgessaare osavald;
6) Rapla vallas Juuru ja Kaiu osavald;
7) Kehtna vallas Järvakandi ja Kehtna osavald;
8) Mulgi vallas Mõisaküla linnaosa (põhimäärus kehtestamata).

Osavallakogu

Osavallakogu moodustamisel on ühinemislepingutes/põhimäärustes kasutatud kolme varianti:

  • valimistulemustel põhinev osavallakogu, mille moodustavad osavalla haldusterritooriumilt valitud (ja seal elavad) volikogu liikmed ja kuhu kuuluvad vajaduse korral ka volikogusse kandideerinud isikud vastavalt rahvastikuregistri järgi osavalla territooriumi elanikelt saadud häälte arvule (Pärnu linnas, Kehtna vallas, Märjamaa vallas, Lääne-Nigula vallas, Rapla vallas, Saaremaa valla Orissaare osavallas, Mustjala osavallas, Valjala osavallas, Pihtla osavallas, Torgu osavallas, Salme osavallas ja Kihelkonna osavallas);
  • valimistulemustel ja külade/alevike esindusel põhinev osavallakogu, mille moodustavad osavalla haldusterritooriumilt valitud (ja seal elavad) volikogu liikmed ja asulate (alevike, külade) esindajad (Saaremaa valla Leisi osavallas ja Pöide osavallas);
  • valimistulemustel ja eri huvigruppide esindusel põhinev osavallakogu, mille moodustavad osavalla haldusterritooriumilt valitud (ja seal elavad) volikogu liikmed ja huvigruppide esindajad (Hiiumaa vallas, Saaremaa valla Laimjala osavallas).

Osavallakogud on kolme kuni viieteistkümneliikmelised, kuid kõige sagedamini leiab seitsmeliikmelise osavallakogu.

Osavalla vanem ja osavalla valitsus

Kui osavallakogu on kohustuslik organ ja erinevad on üksnes moodustamise alternatiivid, siis osavalla vanema ja osavalla valitsuse puhul on praktika kirjum.

  • Kehtestatud on osavalla vanema institutsioon ning moodustatud osavalla valitsused vallavalitsuse piirkondliku struktuuriüksusena. Osavalla vanema nimetab ametisse vallavalitsus vallavanema ettepanekul, kuulates ära osavallakogu arvamuse, kuid  põhimõtted, mille kohaselt osavalla valitsuste koosseis on kujunenud, erinevad (Hiiumaa, Lääne-Nigula ja Vigala vald).
  • Ametisse ei ole nimetatud osavalla vanemat ega moodustatud osavalla valitsust, kuid osavalla tegevuse korraldamiseks ning kodanikulähedaste avalike teenuste osutamiseks ja haldamiseks moodustatud struktuuriüksusena osavallakeskus, mida juhib osavallakeskuse juhataja. Seejuures on osavallakogu pädevuses anda arvamus osavallakeskuse juhataja kandidatuuri kohta (Pärnu linn).
  • Analoogselt ei ole osavalla vanemat ega osavalla valitsust, kuid osavaldades on moodustatud vallavalitsuse struktuuriüksustena teenusekeskused ja osavallakogu pädevuses on osavalla haldusterritooriumil asuva teenuskeskuse juhataja kandidatuuri kooskõlastamine (Saaremaa vald, sarnane ka Rapla vallas).
  • Osavallakeskuse tegevust juhib abivallavanem, kelle leidmiseks korraldatakse konkurss ning kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist vallavalitsus vallavanema ettepanekul, võttes arvesse osavallakogu arvamuse või ettepaneku. (Kehtna vald)

Seega, isegi kui osavalla vanemat ja osavalla valitsust pole, ei pruugi territoriaalse struktuuriüksusena moodustatud teenusekeskuste (või osavallakeskuste) juriidiline staatus ja juhtivametniku positsioon tegelikkuses nendest piirkondade huvide esindamise seisukohast oluliselt erineda.

Kogukonnakogu

Ühe detsentraliseerimise võimalusena soovitati osavalla ja osavallakogu alternatiivina võimalust moodustada kogukonnakogu. See on nagu osavallakogugi piirkondlikul põhimõttel moodustatud esinduskogu, mille moodustamise põhimõtetes oli ühinemislepingus võimalik kokku leppida (seda on teinud nt Lääne-Nigula, Jõgeva, Mustvee, Türi, Alutaguse, Räpina ja Saaremaa vallad).

Kogukonnakogud on olemuselt piirkondlikud nõuandvad kogud, mis võivad koosneda sarnaselt osavallakoguga vallavolikogusse valitud liikmetest, valimistel kandideerinud kohalikest elanikest, külade või kantide ja piirkonna sihtgruppide esindajatest. Kogukonnakogu moodustamise kord ja pädevus kirjeldatakse valla või kogukonnakogu põhimääruses. Kogukonnakogu ülesandeks võib olla seisukoha või arvamuse andmine erinevates kohaliku elu küsimustes, nt piirkondlike teede rekonstrueerimise prioriteetide, kohalike investeeringuvajaduste, kultuuri- ja spordisündmuste korraldamise, piirkonna ühistranspordi sõiduplaanide ja nende muudatuste osas, ametiasutuste tegevuse ja teenuste kvaliteedi osas, ettepanekute tegemine oma esindajate valimiseks volikogu komisjonidesse jne. Teatud küsimuste otsustamine võib olla antud ka kogukonnakogu otsustuspädevusse, nt mittetulunduslikuks tegevuseks eraldatavate rahaliste vahendite määramise ettepaneku tegemine vallavalitsusele ja ettepanekute esitamine valla poolt korraldatavatele tunnustusüritustele (Lääne-Saare vallas).

Kogukonnakogude moodustamise korraldab üldjuhul vallavalitsus, kogukonnakogu valib oma esindaja ja kinnitab ning muudab vajadusel kogu koosseisu. (Türi vallas) Samuti võib kogukonnakogu töös osalemise valla eelarvest hüvitada (Lääne-Saare vallas).

Kuna kogukonnakogu ei ole reguleeritud ega terminina seaduses sätestatud võib leida ka teiste nimedega piirkondlikke esinduskogusid, piirkonnakogu (Elva vallas) või piirkonna nõukoda (Viljandi vallas).

Kuidas osavallakogud ja kogukonnakogud tööle hakkavad, millise rolli võtavad ning kas jäävad v ajalikuks ka peale nn üleminekuperioodil seda näitab aeg, kuid vahetult reformijärgsel omavalitsusmaastikul on selline institutsioon on oma koha leidnud.

Vallavalitsuse territoriaalne struktuuriüksus

Kui osavaldade moodustamise teema jäi pigem erandlikuks, siis sama probleemi (väiksemate piirkondade huvide kaitse) alternatiivse lahendusena lepiti ühinemislepingutes sageli kokku piirkondlike teeninduskeskuste (ka „halduskeskus“, „haldus-teenuskeskus“, „teeninduspunkt“ – ja eks ka „osavalla valitsus“ liigitub siia) roll ja koht valla või linna juhtimise struktuuris.

Teeninduskeskuste roll ja ülesanded kirjutati lepingutes lahti väga erineva üldistusastmega. Osas lepingutes piirkondlike teeninduskeskuste ülesandeid täpsemalt ei fikseeritud, vaid piirduti üldiste põhimõtete nimetamisega. Teist tüüpi ühinemislepingud olid need, kus fikseeriti teenusekeskustes tagatav pädevus, kuid ei sätestatud, kuidas need mehitatakse (nt avalduste vastuvõtmine ja esmane nõustamine, maksete vastuvõtmine, piirkondlik arendusvõimekus, esmatasandi sotsiaalhoolekanne, rahvastikuregistri toimingud). Kolmandat tüüpi ühinemislepingutes sätestati konkreetselt, mitu ametnikku peab teeninduskeskuses olema (nt igas teeninduskeskuses on kolm teenistujat: sotsiaaltöötaja, sekretär-registripidaja ja projektijuhi võimekusega arendustöötaja. Lisaks tagatakse vajaduse korral ehitusnõuniku vastuvõtt kord nädalas).

Mitmes piirkonnas lepiti kokku nn piirkonnajuhtide ametikohad, mis sisuliselt kujutavad endast osavalla vanemate sarnast institutsiooni ja teeninduskeskuste juhte (näiteks Paide linn, Viljandi vald ja Põhja-Sakala vald).

 

Riiklik järelvalve


Riikliku järelevalve käigus kontrollitakse omavalitsusüksuste tehtavate haldustoimingute õiguspärasust. Omavalitsuste tegevuse üle teevad riiklikku järelevalvet ministeeriumid ning teatud küsimustes ka ametid ja inspektsioonid.

Justiitsministeerium kontrollib omavalitsuse haldusaktide ja teatud haldustoimingute seaduslikkust, rahandusministeerium seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses kohaliku omavalitsusüksuse  kasutuses oleva riigivara kasutamise seaduslikkust ja otstarbekust. Kuna kõikide üksikaktide ärakirju ei pea omavalitsus edastama, lähtutakse järelevalve tegemisel otstarbekusest.

Õiguskantsler kontrollib omavalitsuse õigusaktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. Omavalitsusüksuseid kontrollib oma pädevuse piires ka Riigikontroll, kes kontrollib omavalitsusüksuse valdusse antud riigi kinnis- ja vallasvara, riigieelarvest antavate sihtotstarbeliste eraldiste, toetuste ning riiklike ülesannete täitmiseks eraldatud raha kasutamist.

 

Omavalitsusliidud


Omavalitsuste ühistöö üks olulisemaid vorme on omavalitsusliidud, mis töötavad kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse alusel. Eestis on üks üleriigiline ja 14 maakondlikku omavalitsusliitu. Liit esindab sellesse kuuluvaid omavalitsusüksusi tervikuna suhetes riigiorganite, teiste isikute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Liitu kuulumine ei ole omavalitsusele kohustuslik.

Üleriigiliste omavalitsusliitudena tegutsesid kuni 2018.a kevadeni 1920. aastal asutatud Eesti Linnade Liit ning 1921. aastal asutatud Eesti Maaomavalitsuste Liit. 27.veebruaril 2018 võeti Eesti Linnade Liidu üldkoosolekul vastu muudatustega põhikiri, mille tulemusena moodustati üleriigilise omavalitsusliiduna Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL). Muudatuse tulemusel jätkab üks üleriigiline omavalitsusliit, mille eesmärk on:

  • esindada ja kaitsta liikmeks olevate kohalike omavalitsuste ühishuvisid;
  • aidata kaasa omavalitsuste üldisele arengule;
  • osaleda omavalitsusi puudutavas seadusloomeprotsessis;
  • edendada ja korraldada liikmeks olevate omavalitsuste koostööd;
  • luua oma liikmetele võimalusi seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks.

Alates 1994. aastast toimuvad iga-aastsed üleriigilise liidu ja valitsuskomisjoni riigi eelarve läbirääkimised. 

Õigusaktide järgi peavad maakondlikud omavalitsusliidud osalema üleriigilise planeeringu koostamises ja selle kooskõlastama, esitama Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepanekuid riikliku koolitustellimuse osas ja olema vajadusel kaasatud maakondliku ühistranspordi korraldamisesse.

Maakondlikud omavalitsusliidud täidavad nii liitu kuuluvate omavalitsuste delegeeritud kui ka seadusega pandud ülesandeid. Maakondlike omavalitsusliitude eesmärk on:

  • aidata kaasa liikmete ühistegevuse kaudu maakonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikule arengule;
  • säilitada ja edendada maakonna kultuuritraditsioone;
  • esindada maakonda ja oma liikmeid ning kaitsta liikmete ühiseid huvisid;
  • edendada ja korraldada liikmeks olevate omavalitsuste koostööd;
  • luua oma liikmetele võimalusi seadusega ettenähtud ülesannete paremaks täitmiseks.

Kohalike omavalitsuste koostöö analüüs


Uuringu eesmärk on analüüsida, millised on võimalused hoida kokku kohalike omavalitsuste avalike teenuste ressursse koostöö kaudu. Uuring hõlmas kahte valdkonda: sotsiaalhoolekande (eakate hoolekanne) ja keskkonna valdkonda (jäätmemajandus). Uuringu tulemiks oli analüüsi aruanded koos soovitustega KOV koostöö edendamiseks riigi tasandil, milles on toodud lahendused KOV-ide koostöö soodustamiseks. Uuring koosnes kolmest etapist.

I Koostöö korraldusliku raamistiku ja võimalike mudelite kirjeldamine ja võrdlev ülevaade koos soovitustega Eestile sobivamate koostöö korralduse mudelitega õigusaktidega kehtestatud kohalike teenuste osutamiseks või ülesannete täitmiseks omavalitsuste koostöös.

II Teenuste ja ülesannete kirjeldamine ja koostööpiirkonna modelleerimine - teises etapis tuvastati, milliste teenuste ja ülesannete osas etteantud valdkonnas või -valdkondades on võimalused ressursikasutust ja kvaliteeti parandada läbi KOV üksuste koostöö ning esitada konkreetsed ettepanekud koostöö piirkondade suuruse kohta.

III Koostöömudelite rakendamine (sh alternatiivide mõjude hindamine) – soovituslike koostöö juhtimis-, rahastamis- ja korralduslikud mudelite (mis tagaksid koostöö rakendumise KOV üksuste vahel, sh arvestades seniseid takistusi koostööle KOV-ides) rakendamiseks konkreetsete meetmete ja vajalikeks õiguskeskkonna muudatuste kohta ettepanekute esitamine.

IV Uuringu kokkuvõte eesti (511.35 KB, PDF) ja inglise (262.89 KB, PDF) keeles.

Kohaliku omavalitsuse infoühiskond

Rahandusministeerium (varem Siseministeerium) toetab kohaliku omavalitsuse infoühiskonna arendamist alates 2007. aastast. Aitame kohalikel omavalitsustel kasutusele võtta erinevaid infosüsteeme, et luua Eesti elanikule kohaliku tasandiga suhtlemiseks mugavaim ja kiireim võimalus.

Kohaliku omavalitsuse kaasatus ja panus infoühiskonna arengule Eestis toob elanikele senisest kvaliteetsema ja samas lihtsamini kasutatava teenuse. Siseministeeriumi ülesandeks on koostöös kohalike omavalitsuste, maavalitsuse ja teiste osapooltega selgitada välja omavalitsuste infotehnoloogiliste lahenduste vajadused, toetada omavalitsusi puudutavaid infoühiskonna arendusprojekte ning korraldada vastavat teavitus- ja koolitustegevust.

Lisainfo http://kov.riik.ee/

 

Viimati uuendatud: 22. Oktoober 2018