Riigihangete seaduse § 115 näeb ette kolm alust, millal on hankija kohustatud pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsima.

Esimene nendest alustest on kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eset arvestades põhjendamatult madal. Tegemist on sarnase kohustusega, mis lasus hankijal eelmise RHS 48 lg 1 kohaldamisel, erinedes viimasest selle poolest, et § 115 lg 1 ei seo selgituse küsimise kohustust enam hankelepingu eeldatava maksumusega, vaid hankelepingu esemega.

Võrdlus hankelepingu esemega tähendab sisuliselt võrdlust turuhinnaga. Praktikas tähendab see, et kui hankija on hankelepingu eeldatava maksumuse määranud korrektselt nii, et see vastab turuhinnale, saab hankija § 115 lg 1 kohaldamisel võrrelda pakkumuse maksumust ka hankelepingu eeldatava maksumusega ja vajadusel toetuda eelmise RHS § 48 lg 1 osas tekkinud haldus- ja kohtupraktikale.

Teine kohustuslik selgituse küsimise alus tõusetub § 115 lg 2 p 1 alusel siis, kui tegemist on ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepinguga, mille eeldatav maksumus on vähemalt võrdne riigihanke piirmääraga ja hankemenetluses on riigihanke alusdokumentidele vastavaks tunnistatud vähemalt kolm pakkumust.

Nende eelduste täitumisel on hankija kohustatud nõudma selgitust pakkujalt, kelle pakkumuse ta kavatseb edukaks tunnistada, kui tema pakkumuse maksumus on maksumuselt järgmise vastavaks tunnistatud pakkumuse maksumusest vähemalt 10 protsendi võrra madalam või selle pakkuja pakkumuse maksumus on vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumuste keskmisest vähemalt 20 protsendi võrra madalam.

Kolmas alus selgituse küsimiseks võib tuleneda § 115 lg 2 p 2 kohaldamisest. Kui tegemist on ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepinguga, mille eeldatav maksumus on vähemalt võrdne riigihanke piirmääraga, peab hankija alati tuvastama, kas eeldatavalt eduka pakkuja või tema pakkumuses nimetatud alltöövõtja töötajate keskmine töötasu oli võrdlusperioodi jooksul väiksem kui 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust.

Selle tuvastamiseks nõuab hankija pakkujalt § 115 lg-s 3 nimetatud tõendi või lõikes 4 sätestatud juhul muu asjakohase tõendusmaterjali esitamist. Tõendi või muu asjakohase tõendusmaterjali nõudmise kohustus ei sõltu sellest, mida hankija pakkumuse maksumuse põhjendatusest arvab, ehk teisisõnu on hankija alati kohustatud tõendit või muud asjakohast tõendusmaterjali nõudma.

Kui hankija tuvastab esitatud andmete põhjal, et pakkuja ja võimaliku alltöövõtja keskmine töötasu ületas 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust, ei pea hankija § 115 lg 2 p 2 alusel pakkujalt selgitust nõudma. See ei välista mõistagi selgituse küsimist mõnel muul §-s 115 ette nähtud alusel.

Kui hankija tuvastab, et pakkuja või alltöövõtja töötasu oli väiksem kui 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust, küsib ta pakkujalt § 115 lg 1 alusel selgitust.