1. Kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus ei ole hankelepingu eset arvestades põhjendamatult madal, siis kas ta peab küsima selgitust § 115 lg 2 alusel?
(lisatud24.10.2017)
Riigihangete seaduse § 115 lg-d 1 ja 2 tuleks nende koosmõjus mõista nii, et kui täidetud on üks või mitu lõikes 2 sätestatud alust, on hankija kohustatud küsima lõikes 1 nimetatud selgitust, sõltumata sellest, mida hankija pakkumuse maksumuse põhjendatusest eelnevalt arvanud on.
Lihtsamalt öeldes kohustab ühe või mitme § 115 lg 2 aluse olemasolu hankijat alati selgitust küsima.
2. Kas hankija võib valida, millise § 115 lg 2 aluse kohta ta selgitust küsib?
(lisatud10.01.2018)
Kuna hankija peab kontrollima § 115 lõikes 2 sätestatud mõlemat alust, ei saa nende mõlema olemasolul valida, kumma alusel ta selgitust küsib. Samamoodi ei saa hankija loobuda näiteks punktis 2 sätestatud tõendi küsimisest põhjusel, et punktis 1 sätestatud alus esineb.
3. Milline on paragrahv 115 lõikes 4 nimetatud muu asjakohane tõendusmaterjal?
(lisatud13.04.2018)
Riigihangete seadus ei sätesta täpsemalt, milline peaks olema muu asjakohane tõendusmaterjal. Küll aga tuleneb § 115 lg-st 4, et tõendusmaterjal peab andma hankijale võimaluse otsustada, kas nõuda selgitust või mitte. Kuna selgituse nõudmise kohustus on seotud teadmisega sellest, kas pakkuja või alltöövõtja töötajate keskmine töötasu oli väiksem kui 70 protsenti sama ajavahemiku valdkonna keskmisest töötasust, siis peab tõendusmaterjalist vastav teave ilmnema. Seega, kui hankija saab mis iganes esitatud tõendusmaterjali pinnalt teha järelduse, et pakkuja või alltöövõtja keskmine töötasu oli suurem kui 70% valdkonna keskmisest, siis ei lasu tal kohustust täiendavate selgituste küsimiseks.
4. Kuidas hankija tuvastab, et pakkumuse põhjendatud madal maksumus on tingitud hankelepingu täitmise kohas kehtivate keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse valdkonda reguleerivate sätete eiramisest?
(lisatud13.04.2018)
Riigihangete seaduses ega direktiivides ei ole sätestatud, millisele teabele või vahendile tuginedes peaks tuvastama seda, et pakkumuse põhjendatud madal maksumus on tingitud hankelepingu täitmise kohas kehtivate keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse valdkonda reguleerivate sätete eiramisest. Kuna pakkumuse tagasilükkamine põhjendamatult madalana eeldab hankija poolt asjaomase teabe hindamist ja kaalumist, siis võib olla see mis iganes teave või vahend, kui hankija suudab põhjendada, et eksisteerib põhjuslik seos pakkumuse madala maksumuse ja keskkonna-, sotsiaal- või tööõiguse normide eiramise vahel.
5. Kuidas rakendada § 115 lg-s 2 sätestatut raamlepingu puhul?
(lisatud13.04.2018)
Seadusandja ei ole § 115 lg 2 osas näinud ette erireegleid juhuks, kui sõlmitakse ehitustööde raamleping. Kui raamlepingu korral tunnistatakse edukaks mitu pakkujat, ei erine § 115 lg 2 p 2 rakendamine kuidagi tavapärasest, seega tuleb kõigilt edukaks tunnistatud pakkujatelt nõuda § 115 lg-s 3 nimetatud tõendit või selle esitamise või selle esitamise objektiivse võimatuse korral lähtuda lõikes 4 sätestatud muust asjakohasest tõendusmaterjalist.
Paragrahv § 115 lg 2 p 1 rakendamine ei ole iseenesest võimatu seetõttu, et edukaks tunnistatakse rohkem kui üks pakkumus, eeldusel, et menetluses moodustub pingerida ning pakkumusi saab maksumuse alusel järjestada. Sellisel juhul saab hankija võtta iga pakkumuse, mille ta kavatseb edukaks tunnistada ning võrrelda selle maksumust järgmisega ning vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumuste keskmisega. Praktikas võib see tähendada, et asjaomased tehted ei pruugi tegelikult kaasa aidata võimalike alapakkumuste tuvastamisele, kuid erireeglit raamlepingute osas ette nähtud ei ole.
6. Mis peaks olema pakkujalt küsitava selgituse sisuks?
(lisatud13.04.2018)
Riigihangete seadus ei sätesta, mis on pakkujalt küsitava selgituse täpseks sisuks, vaid see on hankija otsustada lähtuvalt pakkumusest, pakkujast ja hankes tähendust omavatest asjaoludest. Eeltoodust lähtuvalt ei saa seadus ette näha ka seda, mida pakkuja peaks hankija päringule vastama. Selgituse hindamisel lähtub hankija § 115 lg-s 8 sätestatust.
7. Kas ja kuidas kontrollida pakkumuse maksumuse põhjendatust erimenetlustes?
(lisatud13.04.2018)
Kuna § 115 asub 2. peatükis, siis § 115 kohaldub hankemenetlustes ning sellistes menetlustes mille kohta on RHS-is sätestatud, et kohaldatakse 2. peatükki, nagu näiteks võrgustikusektoris ja kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas. Väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses kohaldatakse §-i 115 siis, kui menetlus on kujundatud nii, et selles esitatakse pakkumusi.
Erihangete, ehk lihthankemenetluse ja sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korral võiks lähtuda eelmise seaduse alusel tekkinud vaidlustus- ja kohtupraktikast. Riigihangete vaidlustuskomisjon on näiteks lihtsustatud korras tellitavate teenuse puhul leidnud, et riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest tuleneb, et hankija peab vältima lepingu sõlmimist isikuga, kelle pakkumus on põhjendamatult madala maksumusega.
Kohus on leidnud, et sellisel juhul ei pea hankija lähtuma otseselt asjaomastest erinormidest, kuid see oleks analoogia korras kohane. Vaidlustus- ja kohtupraktikast ei tulene üheselt, kas erimenetlustes § 115 kohaldamiseks tuleks see riigihanke alusdokumentides ette näha, kuid sarnaselt näiteks pöördmenetluse kasutamisega eeldustega lihthankemenetluses, võiks selline lahendus olla mõistlik.
Kuna võrgustikusektoris ei ole ehitustööde riigihanke piirmäära, kohaldub võrgustikusektori hankijale, kes ei ole samal ajal avaliku sektori hankija, § 115 lg-s 2 sätestatud kohustus siis, kui ehitustööde hankelepingu eeldatav maksumus ületab rahvusvahelist piirmäära.
9. Millal on hankija kohustatud pakkumuse maksumuse kohta selgitusi küsima?
(lisatud10.10.2018)
Riigihangete seaduse § 115 näeb ette kolm alust, millal on hankija kohustatud pakkumuse maksumuse kohta selgitust küsima.
Esimene nendest alustest on kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eset arvestades põhjendamatult madal. Tegemist on sarnase kohustusega, mis lasus hankijal eelmise RHS 48 lg 1 kohaldamisel, erinedes viimasest selle poolest, et § 115 lg 1 ei seo selgituse küsimise kohustust enam hankelepingu eeldatava maksumusega, vaid hankelepingu esemega.
Võrdlus hankelepingu esemega tähendab sisuliselt võrdlust turuhinnaga. Praktikas tähendab see, et kui hankija on hankelepingu eeldatava maksumuse määranud korrektselt nii, et see vastab turuhinnale, saab hankija § 115 lg 1 kohaldamisel võrrelda pakkumuse maksumust ka hankelepingu eeldatava maksumusega ja vajadusel toetuda eelmise RHS § 48 lg 1 osas tekkinud haldus- ja kohtupraktikale.
Teine kohustuslik selgituse küsimise alus tõusetub § 115 lg 2 p 1 alusel siis, kui tegemist on ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepinguga, mille eeldatav maksumus on vähemalt võrdne riigihanke piirmääraga ja hankemenetluses on riigihanke alusdokumentidele vastavaks tunnistatud vähemalt kolm pakkumust.
Nende eelduste täitumisel on hankija kohustatud nõudma selgitust pakkujalt, kelle pakkumuse ta kavatseb edukaks tunnistada, kui tema pakkumuse maksumus on maksumuselt järgmise vastavaks tunnistatud pakkumuse maksumusest vähemalt 10 protsendi võrra madalam või selle pakkuja pakkumuse maksumus on vastavaks tunnistatud pakkumuste maksumuste keskmisest vähemalt 20 protsendi võrra madalam.
Kolmas alus selgituse küsimiseks võib tuleneda § 115 lg 2 p 2 kohaldamisest. Kui tegemist on ehitustööde hankelepingu või ehitustööde kontsessioonilepinguga, mille eeldatav maksumus on vähemalt võrdne riigihanke piirmääraga, peab hankija alati tuvastama, kas eeldatavalt eduka pakkuja või tema pakkumuses nimetatud alltöövõtja töötajate keskmine töötasu oli võrdlusperioodi jooksul väiksem kui 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust.
Selle tuvastamiseks nõuab hankija pakkujalt § 115 lg-s 3 nimetatud tõendi või lõikes 4 sätestatud juhul muu asjakohase tõendusmaterjali esitamist. Tõendi või muu asjakohase tõendusmaterjali nõudmise kohustus ei sõltu sellest, mida hankija pakkumuse maksumuse põhjendatusest arvab, ehk teisisõnu on hankija alati kohustatud tõendit või muud asjakohast tõendusmaterjali nõudma.
Kui hankija tuvastab esitatud andmete põhjal, et pakkuja ja võimaliku alltöövõtja keskmine töötasu ületas 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust, ei pea hankija § 115 lg 2 p 2 alusel pakkujalt selgitust nõudma. See ei välista mõistagi selgituse küsimist mõnel muul §-s 115 ette nähtud alusel.
Kui hankija tuvastab, et pakkuja või alltöövõtja töötasu oli väiksem kui 70 protsenti valdkonna keskmisest töötasust, küsib ta pakkujalt § 115 lg 1 alusel selgitust.