Sa oled siin

Intressiriski juhtimine

Intressirisk on oht, et intressimäärade muutumine mõjutab investeeringute ja nendelt saadava tulu väärtust ning finantskohustustega seotud kulude suurust.

  • Finantsreservide paigutamisel, finantsriskide juhtimisel ja varade tootlikkuse mõõtmisel võetakse aluseks normportfellid, mis väljendavad investeerimisportfelli üldist riskitaluvuse taset ning koostatakse lähtuvalt investeerimisportfelli varade paigutamise eesmärkidest (nõuded likviidsusele, valuutale, vara säilivusele jm). Normportfelli arvutamise põhimõtted kinnitab rahandusminister. Normportfell on oluline igapäevasel finantsvarade haldamisel ning finantsriskide, eelkõige intressiriski mõõtmisel.
  • Stabiliseerimisreservi intressiriski juhtimisel lähtutakse kord kvartalis koostatavast normportfellist (ingl benchmark). Normportfell koostatakse eurotsooni vähemalt AA- krediidireitinguga riikide valitsuste võlakirjadest ja rahaturu instrumentidest eeldusel, et normportfelli struktuur tagab 95% tõenäosusega 12-kuulises perspektiivis normportfelli vähemalt 0% tulususe (et varad ei kaotaks oma väärtust). Praeguses negatiivsete intressimäärade keskkonnas koostatakse normportfell alla 1-aastase tähtajaga eurotsooni valitsuste võlakirjadest ja rahaturu instrumentidest.
  • Stabiliseerimisreservi vahendite paigutamisel on lubatud võtta normportfelli suhtes intressiriski, mille päevane 95% tõenäosusega VaR (ingl VaR – Value at Risk) ei ületa 0,063% reservi turuväärtusest.
  • Likviidsusreservi normportfelliks on 1 kuu Eonia swapi määr.
  • Likviidsusreservi ja riigikassa antud laenude intressiriski hindamiseks kasutati 2014. aasta märtsist kuni 2020. aasta maini keskmist modifitseeritud kestust (duratsiooni). Likviidsusreservi ja riigikassa antud laenude keskmine modifitseeritud kestus võis olla kuni 0,45 aastat (5,4 kuud) ning riigikassa võlakohustuste kestus kuni 0,5 aastat (6 kuud). Lähtuti ALM põhimõtetest, sest likviidsusreserv ületas võlakohustusi. Finantsvarade ja -kohustuste sarnane kestus vähendas intressimäärade muutuste kogumõju riigile.

Graafik. Likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste mahud miljonites eurodes ning nende portfellide modifitseeritud duratsioon aastates

  • Võlakohustused suurenesid 2020. aasta teises kvartalis, tingituna COVID-19 leviku piiramiseks tehtud kulutustest ning majanduse ergutamiseks antud toetustest. Võlakohustused ületasid likviidsusreservi ning varem kasutatud ALM põhimõtted ei olnud intressiriski hindamiseks piisavad.

    Valitsus uuendas intressiriski juhtimise põhimõtteid 2020. aasta juunis, kehtestades finantsvarade ja -kohustuste intressiriski juhtimiseks erinevad alused.

    Varade (likviidsusreserv ja riigikassa antud laenud) intressiriski hindamiseks kasutatakse endiselt keskmist modifitseeritud kestust (duratsiooni), mis ei tohi ületada 0,45 aastat.

    Võlakohustuste intressiriski mõõdetakse keskmise intresside fikseerimise perioodi meetodil lähtudes järgnevast:
    • Kuni 600 miljoni euro suuruste võlakohustuste suurim lubatud keskmine intresside fikseerimise periood ei ületa 0,5 aastat (jätkatakse ALM põhimõtete rakendamist) ja
    • võlaportfelli osa puhul, mis ületab 600 miljonit eurot, on madalaim lubatud keskmine intresside fikseerimise periood kolm aastat.

​Suurima lubatud keskmise intresside fikseerimise perioodi kehtestab rahandusminister vastavalt riigi pikaajalisele riskitaluvuse tasemele. Seisuga 30. juuni 2020 oli võlakohustuste keskmine intresside fikseerimise periood 4,6 aastat.​

 

Tagasi »

Viimati uuendatud: 11. september 2020