Riigi võlakohustused

Riigikassa võib võlakohustusi kaasata riigi rahavoo juhtimiseks, sealhulgas riigieelarve kulude, investeeringute, osaluste omandamise, laenude andmise, potentsiaalsete kohustuste täitmise ja võlakohustuste tagasimaksete rahastamiseks ning likviidsusreservi suurendamiseks. Igapäevase likviidsuse juhtimiseks on loodud valmisolek emiteerida lühiajalisi võlakirju vastavalt lühiajalise rahavoo katmise vajadusele. Riigikogu kehtestab iga-aastase riigieelarvega riigi võlakohustuste maksimumlimiidi, mille ulatuses antakse Rahandusministeeriumile luba võtta Eesti Vabariigi nimel võlakohustusi. 2020. aastaks on riigieelarve seadusega määratud riigi võlakohustuste maksimumlimiit 5 miljardit eurot, sealhulgas on Rahandusministeeriumil lubatud kaasata uusi võlakohustusi 3,38 miljardi euro ulatuses.

Riigi eelarvepoliitikast sõltub, kas riigile on vaja laenu võtta või mitte:

  1. Riigikogu võtab vastu iga-aastase riigieelarve, mis koosneb tuludest ja kuludest (sh investeeringutest) ning finantseerimistehingutest;
  2. Riigieelarve finantseerimist kavandatakse ühtse tervikuna, st sissetulekute (maksutulud, toetused, vara müük jm) arvel kaetakse väljaminekud (kulud, investeeringud jm). Rahandusministeerium teeb riigieelarve põhjal rahavoo prognoosi, millest selgub, kas on vaja riigile laenu võtta või mitte ja jälgib prognoosi täitumist ning laenuvajaduse paikapidavust.

Vabariigi Valitsuse kehtestatud määruse „Riigi rahavoo juhtimise ja stabiliseerimisreservi haldamise põhimõtted“ kohaselt on riigile võlakohustuse võtmiseks lubatud kasutada arvelduskrediiti, laenu, repotehinguid ning nullintressiga, fikseeritud või muutuva intressiga emiteeritavaid võlakirju. Riigi võlakohustustele ei anta tagatisi. Ainsaks erandiks on lühiajalised repotehingud (s.o lühiajaline laen väärtpaberite tagatisel), mille tagatiseks või alusvaraks on riigi omanduses olevad väärtpaberid. Võlakohustused võivad olla kuni 50 aastase tähtajaga. Täpsema kirjelduse võlakohustuste finantsriskide juhtimisest leiate siit.

 

Riigikassa võlakohustused

Riigi finantsreservid on aastaid ületanud riigi võlakohustusi, 2019. aasta lõpul oli see näitaja 1,4 kordne. Riigi vajadus laenu võtta kasvas oluliselt seoses 2020. aasta alguses puhkenud COVID-19 epideemiast tingitud maksutulude järsu languse ja erakorraliste kulutustega ning mai lõpul ületasid võlakohustused likviidsusreservi 1,4 korda. Riigikassa võlaportfell koosneb Euroopa Investeerimispangalt (EIB) võetud kahe laenu jäägist, Põhjamaade Investeerimispangalt (NIB) võetud laenu jäägist ning neljast lühiajalisest võlakirjast. Arvestades riigi rahavoogu ning kohustust tagada raha olemasolu igapäevasteks väljamakseteks, on riigikassa sõlminud pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepingud.

Graafik 1 võrdleb likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste jääke 2020. aasta mai lõpu seisuga ning graafik 2 illustreerib riigikassa igal aastal võetud ja tagasi makstud võlakohustusi alates 2003. aastast. Riigikassa refinantseeris 2016. aasta lõpul intressikulude vähendamiseks 2012. aastal võetud EIB laenuosa uue EIB laenuga.

Graafik 1. Likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste jääk miljonites eurodes
*Seisuga 31.05.2020

Graafik 2. Riigikassa võlakohustuste võtmine ja tagasimaksed ning jääk miljonites eurodes seisuga 31.05.2020

Võetud laenude nimekiri aastast 1992 (17.76 KB, PDF)

 

Riigikassa võlakohustuste osakaal valitsussektori koguvõlast

Statistikas võrreldakse reeglina riikidevahelist valitsussektori võlakoormust. Sageli arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Enamikus riikides on riigikassa tõesti suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest. Tabelis 1 on toodud ülevaade valitsussektori võlakoormuse jagunemisest Eestis.

Tabel 1. Valitsussektori võlakohustused

mln EUR

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

2017

2018

2019

Valitsussektor kokku

982

1027

1763

1934

2130

2077

2216

2219 2174 2360

1. Keskvalitsus

439

485

1195

1254

1375

1351

1508

1462 1439 1608

  sh riigikassa

176

173

554

544

525

507

489

472 454 697

  sh EFSF

0

14

355

458

485

455

455

455 455 452

  sh muu

262

299

286

252

366

389

564

536 530 459

2. KOVid

543

542

567

680

755

727

709

757 735 752

3. Sotsiaal-kindlustus-fondid

0

0

0

0

0

0

0

0 0 0

Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium

Riigikassa 697 miljoni euro suurune võlaportfell moodustas 2019. aasta lõpul valitsussektori ligi 2,4 miljardi euro suurusest võlakoormusest 29%. Riigi võlakohustuste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i antud laenudele, mis 2019. aastal moodustas 19% kogu valitsussektori võlast. Reaalselt Eesti ei ole EFSF-i võlakohustuste katteks raha maksnud.

Graafik 3. Valitsussektori võlakohustuste osakaal SKP-st

Allikas: Statistikaamet

 

Võlakohustuste võtmise põhimõtted

Riigi rahavoogude juhtimisel lähtutakse põhimõttest, et võlakohustusi võetakse siis, kui selleks on reaalne vajadus lähtudes eelarvepoliitikast ning makstakse tagasi, kui see on riigile otstarbekas. Laenu võtmine või võlakirjade emiteerimine suurendab riigi kulu, sest riigi makstavad laenuintressid on reeglina suuremad kui teenitav tulu vaba raha finantsturgudele paigutamiselt.

Riigikassa kaalub erinevaid võimalusi võlakohustuste võtmiseks, kui riigi rahavoogude finantseerimiseks on vaja kaasata lisaraha. Võlakohustuste võtmise vorm valitakse optimaalne lähtuvalt rahavoo vajadustest (vajaminev laenumaht ja sobilikum tagasimaksete tähtajalisus), võla kogukulust (intressid, teenustasud, valuutariski maandamine) ja finantsriskidest (refinantseerimisrisk ja intressirisk).

Võlakohustusi on võimalik võtta nii laenuna kui emiteerida võlakirju. Laenuandjateks on rahvusvahelised investeerimispangad – Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade Investeerimispank (NIB) või kommertspangad. Võlakirju saab emiteerida kohalikele investoritele Eestis ja tunduvalt suuremale investorite ringile rahvusvahelistel finantsturgudel.

Arvestades riigieelarve madalat finantseerimisvajadust, on siiani olnud mõistlik kasutada soodsat pikaajalist laenu EIB-lt. Võrreldes võlakirjade emiteerimisega hoitakse kokku teenustasudelt registripidajatele, reitinguagentuuridele ja võlakirjaemissioonide korraldajatele. EIB laen on võrreldes võlakirjadega paindlik ja soodsate tingimustega: pikk laenu väljavõtuperiood, kuni 25 aastane tagasimaksetähtaeg ning soodsam kogukulu (intress ja teenustasud).

Enamik Euroopa riike kasutab võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirjade emiteerimine on praktiline, kui lisaraha on vaja kaasata suurtes mahtudes nii olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks.

 

Eesti riigi pikaajalised võlakirjad

Taasiseseisvumise ajal on Eesti riik emiteerinud võlakirju kahel korral:

  • 1993. aastal 300 miljoni krooni (19,2 miljoni euro) ulatuses seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004.
  • 2002. aastal rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot eesmärgiga refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste. Nende võlakirjade lunastustähtaeg oli 2007. aastal.
Viimati uuendatud: 9. juuni 2020