Riigi võlakohustused

Riigikassa võib võlakohustusi kaasata riigi rahavoo juhtimiseks, sealhulgas riigieelarve kulude, investeeringute, osaluste omandamise, laenude andmise, potentsiaalsete kohustuste täitmise ja võlakohustuste tagasimaksete rahastamiseks ning likviidsusreservi suurendamiseks. Riigikogu kehtestab iga-aastase riigieelarvega riigi võlakohustuste maksimumlimiidi, mille ulatuses antakse Rahandusministeeriumile luba võtta Eesti Vabariigi nimel võlakohustusi.

Riigi eelarvepoliitikast sõltub, kas riigile on vaja laenu võtta või mitte:

  1. Riigikogu võtab vastu iga-aastase riigieelarve, mis koosneb tuludest ja kuludest (sh investeeringutest) ning finantseerimistehingutest;
  2. Rahandusministeerium teeb riigieelarve põhjal rahavoo prognoosi, millest selgub, kas on vaja riigile laenu võtta või mitte ja jälgib prognoosi täitumist ning laenuvajaduse paikapidavust.

Riigieelarve finantseerimist kavandatakse ühtse tervikuna, st sissetulekute (maksutulud, toetused, vara müük jm) arvel kaetakse väljaminekud (kulud, investeeringud jm). Rahavoo prognoosi alusel otsustab riigikassa, kas võlakohustusi on vaja võtta või mitte.

Võlakohustusi võib võtta laenuna, emiteerida võlakirju, kasutada valmisolekulaene või repotehinguid. Riigi võlakohustustele ei anta tagatisi. Ainsaks erandiks on lühiajalised repotehingud (s.o lühiajaline laen väärtpaberite tagatisel), mille tagatiseks või alusvaraks on riigi omanduses olevad väärtpaberid. Võlakohustused võivad olla kuni 50 aastase tähtajaga. Täpsema kirjelduse võlakohustuste finantsriskide juhtimisest leiate siit.

 

Riigikassa võlakohustused

Riigi pikaajalise konservatiivse eelarvepoliitika tulemusel on riigikassas finantsreserve enam kui võlakohustusi. 2018. aasta juuni lõpul ületas likviidsusreserv võlakohustusi 1,6 korda. Riigikassa võlaportfell koosneb Euroopa Investeerimispangalt (EIB) võetud kahe laenu jäägist. Arvestades riigi rahavoogu ning kohustust tagada raha olemasolu igapäevasteks väljamakseteks, on riigikassa sõlminud pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepingud.

Graafik 1 võrdleb likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste jääke 2018. aasta juuni lõpu seisuga ning graafik 2 illustreerib riigikassa igal aastal võetud ja tagasi makstud võlakohustusi alates 2003. aastast. Riigikassa refinantseeris 2016. aasta lõpul intressikulude vähendamiseks 2012. aastal võetud EIB laenuosa uue EIB laenuga.

Graafik 1. Likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste jääk miljonites eurodes
*Andmed 30.06.2018 seisuga

Graafik 2. Riigikassa võlakohustuste võtmine ja tagasimaksed ning jääk miljonites eurodes
 

Võetud laenude nimekiri aastast 1992 (17.02 KB, PDF)

 

Riigikassa võlakohustuste osakaal valitsussektori koguvõlast

Statistikas võrreldakse reeglina riikidevahelist valitsussektori võlakoormust. Sageli arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Enamikus riikides on riigikassa tõesti suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest. Tabelis 1 on toodud ülevaade valitsussektori võlakoormuse jagunemisest Eestis.

Tabel 1. Valitsussektori võlakohustused

mln EUR

2010

2011

2012

2013

2014

2015

2016

2017

Valitsussektor kokku

964

1011

1 746

1 924

2 108

2 035

1 987

2 066

1. Keskvalitsus

422

469

1 179

1 245

1 355

1 309

1 279

1 307

  sh riigikassa

176

173

554

544

525

507

489

472

  sh EFSF

0

14

355

458

485

455

455

455

  sh muu

245

283

270

243

345

348

335

381

2. KOVid

542

542

567

679

754

726

708

758

3. Sotsiaalkindlustus-fondid

0

0

0

0

0

0

0

0

Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium

Riigikassa 472 miljoni euro suurune võlaportfell moodustas 2017. aasta lõpul valitsussektori ligi 2 miljardi euro suurusest võlakoormusest 22,8%. Riigi võlakohustuste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i antud laenudele, mis 2017. aastal moodustas 22% kogu valitsussektori võlast. Reaalselt Eesti ei ole EFSF-i võlakohustuste katteks raha maksnud.

Graafik 3. Valitsussektori võlakohustuste osakaal SKP-st

Allikas: Statistikaamet

 

Võlakohustuste võtmise põhimõtted

Riigi rahavoogude juhtimisel lähtutakse põhimõttest, et võlakohustusi võetakse siis, kui selleks on reaalne vajadus lähtudes eelarvepoliitikast ning makstakse tagasi, kui see on riigile otstarbekas. Laenu võtmine või võlakirjade emiteerimine suurendab riigi kulu, sest riigi makstavad laenuintressid on reeglina suuremad kui teenitav tulu vaba raha finantsturgudele paigutamiselt.

Riigikassa kaalub erinevaid võimalusi võlakohustuste võtmiseks, kui riigi rahavoogude finantseerimiseks on vaja kaasata lisaraha. Võlakohustuste võtmise vorm valitakse optimaalne lähtuvalt rahavoo vajadustest (vajaminev laenumaht ja sobilikum tagasimaksete tähtajalisus), võla kogukulust (intressid, teenustasud, valuutariski maandamine) ja finantsriskidest (refinantseerimisrisk ja intressirisk).

Võlakohustusi on võimalik võtta nii laenuna kui emiteerida võlakirju. Laenuandjateks on rahvusvahelised investeerimispangad – Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade Investeerimispank (NIB) või kommertspangad. Võlakirju saab emiteerida kohalikele investoritele Eestis ja tunduvalt suuremale investorite ringile rahvusvahelistel finantsturgudel.

Arvestades riigieelarve madalat finantseerimisvajadust, on siiani olnud mõistlik kasutada soodsat pikaajalist laenu EIB-lt. Võrreldes võlakirjade emiteerimisega hoitakse kokku teenustasudelt registripidajatele, reitinguagentuuridele ja võlakirjaemissioonide korraldajatele. EIB laen on võrreldes võlakirjadega paindlik ja soodsate tingimustega: pikk laenu väljavõtuperiood, kuni 25 aastane tagasimaksetähtaeg ning soodsam kogukulu (intress ja teenustasud).

Enamik Euroopa riike kasutab võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirjade emiteerimine on praktiline, kui lisaraha on vaja kaasata suurtes mahtudes nii olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks.

 

Eesti riigi võlakirjad

Taasiseseisvumise ajal on Eesti riik emiteerinud võlakirju kahel korral:

  • 1993. aastal 300 miljoni krooni (19,2 miljoni euro) ulatuses seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004.
  • 2002. aastal rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot eesmärgiga refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste. Nende võlakirjade lunastustähtaeg oli 2007. aastal.
Viimati uuendatud: 8. Oktoober 2018