Riigi võlakohustused

Riigikassa võib võlakohustusi kaasata riigi rahavoo juhtimiseks, sealhulgas riigieelarve kulude, investeeringute, osaluste omandamise, laenude andmise, potentsiaalsete kohustuste täitmise ja võlakohustuste tagasimaksete rahastamiseks ning likviidsusreservi suurendamiseks. Igapäevase likviidsuse juhtimiseks on loodud valmisolek emiteerida lühiajalisi võlakirju vastavalt lühiajalise rahavoo katmise vajadusele. Riigikogu kehtestab iga-aastase riigieelarvega riigi võlakohustuste maksimumlimiidi, mille ulatuses antakse Rahandusministeeriumile luba võtta Eesti Vabariigi nimel võlakohustusi. 2021. aastaks on riigieelarve seadusega määratud riigi võlakohustuste maksimumlimiit 8,183 miljardit eurot, sealhulgas on Rahandusministeeriumil lubatud kaasata uusi võlakohustusi 5 miljardi euro ulatuses.

Riigi eelarvepoliitikast sõltub, kas riigile on vaja laenu võtta või mitte:

1. Riigikogu võtab vastu iga-aastase riigieelarve, mis koosneb tuludest ja kuludest (sh investeeringutest) ning finantseerimistehingutest;
2. Riigieelarve finantseerimist kavandatakse ühtse tervikuna, st sissetulekute (maksutulud, toetused, vara müük jm) arvel kaetakse väljaminekud (kulud, investeeringud jm). Rahandusministeerium teeb riigieelarve põhjal rahavoo prognoosi, millest selgub, kas on vaja riigile laenu võtta või mitte ja jälgib prognoosi täitumist ning laenuvajaduse paikapidavust.

Vabariigi Valitsuse kehtestatud määruse „Riigi rahavoo juhtimise ja stabiliseerimisreservi haldamise põhimõtted“ kohaselt on riigile võlakohustuse võtmiseks lubatud kasutada arvelduskrediiti, laenu, repotehinguid ning nullintressiga, fikseeritud või muutuva intressiga emiteeritavaid võlakirju. Riigi võlakohustustele ei anta tagatisi. Ainsaks erandiks on lühiajalised repotehingud (s.o lühiajaline laen väärtpaberite tagatisel), mille tagatiseks või alusvaraks on riigi omanduses olevad väärtpaberid. Võlakohustused võivad olla kuni 50 aastase tähtajaga. Täpsema kirjelduse võlakohustuste finantsriskide juhtimisest leiate siit.

Riigikassa võlakohustused

Riigi finantsreservid on aastaid ületanud riigi võlakohustusi, 2019. aasta lõpul oli see näitaja 1,4 kordne. Riigi vajadus laenu võtta kasvas oluliselt seoses 2020. aasta alguses puhkenud COVID-19 epideemiast tingitud maksutulude järsu languse ja erakorraliste kulutustega. 2021. aasta jaanuari lõpul ületasid võlakohustused likviidsusreservi 2 korda. Riigikassa võlaportfell koosneb Euroopa Investeerimispangalt (EIB) võetud kahe laenu jäägist, Põhjamaade Investeerimispangalt (NIB) võetud laenu jäägist, kahest lühiajalisest ning ühest pikaajalisest võlakirjast. Arvestades riigi rahavoogu ning kohustust tagada raha olemasolu igapäevasteks väljamakseteks, on riigikassa sõlminud pankadega arvelduskrediidi- ja valmisolekulaenude lepingud.

Graafik 1 võrdleb likviidsusreservi ja riigikassa võlakohustuste jääke 2021. aasta jaanuari lõpu seisuga ning graafik 2 illustreerib riigikassa igal aastal võetud ja tagasi makstud võlakohustusi alates 2003. aastast. 

Võetud laenude nimekiri aastast 1992 (21.44 KB, PDF)

Riigikassa võlakohustuste osakaal valitsussektori koguvõlast

Statistikas võrreldakse reeglina riikidevahelist valitsussektori võlakoormust. Sageli arvatakse, et kogu valitsussektori võlgnevus on riigikassa võetud. Enamikus riikides on riigikassa tõesti suurim valitsussektori laenuvõtja ning kohalike omavalitsuste, sihtasutuste ja avalik-õiguslike isikute võlgnevus moodustab väiksema osa kogu valitsussektori võlakoormusest. Tabelis 1 on toodud ülevaade valitsussektori võlakoormuse jagunemisest Eestis.

Tabel 1. Valitsussektori võlakohustused

mln EUR	2010	2011	2012	2013	2014	2015	2016	2017	2018	2019
Valitsussektor kokku	982	1027	1763	1934	2130	2077	2216	2219	2174	2360
1. Keskvalitsus	439	485	1195	1254	1375	1351	1508	1462	1439	1608
sh riigikassa	176	173	554	544	525	507	489	472	454	697
sh EFSF	0	14	355	458	485	455	455	455	455	452
sh muu	262	299	286	252	366	389	564	536	530	459
2. KOVid	543	542	567	680	755	727	709	757	735	752
3. Sotsiaal-kindlustus-fondid	0	0	0	0	0	0	0	0	0	0

Allikas: Statistikaamet, Rahandusministeerium

Riigikassa 697 miljoni euro suurune võlaportfell moodustas 2019. aasta lõpul valitsussektori ligi 2,4 miljardi euro suurusest võlakoormusest 29%. Riigi võlakohustuste hulka arvestatakse ka riigigarantii EFSF-i antud laenudele, mis 2019. aastal moodustas 19% kogu valitsussektori võlast. Reaalselt Eesti ei ole EFSF-i võlakohustuste katteks raha maksnud.

Graafik 3. Valitsussektori võlakohustuste osakaal SKP-st

Allikas: Statistikaamet

Võlakohustuste võtmise põhimõtted

Riigi rahavoogude juhtimisel lähtutakse põhimõttest, et võlakohustusi võetakse siis, kui selleks on reaalne vajadus lähtudes eelarvepoliitikast ning makstakse tagasi, kui see on riigile otstarbekas. Laenu võtmine enne tegeliku rahavajaduse tekkimist on kulukas, seega on õige ajastus väga oluline. Intressi tuleb võetud laenudelt või emiteeritud võlakirjadelt maksta ka siis, kui saadud raha kohe ei kasutata. Sellisel juhul investeeritakse laenatud summa likviidsusreservi hulgas tõenäoliselt madalama intressimääraga. Samas kindlustatakse finantseerimise hind ja maandatakse risk, et tegeliku rahavajaduse tekkimisel muutub laenu võtmine kallimaks või võimatuks.

Riigikassa kaalub erinevaid võimalusi võlakohustuste võtmiseks, kui riigi rahavoogude finantseerimiseks on vaja kaasata lisaraha. Võlakohustuste võtmise vorm valitakse optimaalne lähtuvalt rahavoo vajadustest (vajaminev laenumaht ja sobilikum tagasimaksete tähtajalisus), võla kogukulust (intressid, teenustasud, valuutariski maandamine) ja finantsriskidest (refinantseerimisrisk ja intressirisk).

Võlakohustusi on võimalik võtta nii laenuna kui emiteerida võlakirju. Laenuandjateks on rahvusvahelised investeerimispangad – Euroopa Investeerimispank (EIB), Põhjamaade Investeerimispank (NIB) või kommertspangad. Võlakirju saab emiteerida kohalikele investoritele Eestis ja tunduvalt suuremale investorite ringile rahvusvahelistel finantsturgudel.

Arvestades riigieelarve madalat finantseerimisvajadust, on siiani olnud mõistlik kasutada soodsat pikaajalist laenu EIB-lt. Võrreldes võlakirjade emiteerimisega hoitakse kokku teenustasudelt registripidajatele, reitinguagentuuridele ja võlakirjaemissioonide korraldajatele. EIB laen on võrreldes võlakirjadega paindlik ja soodsate tingimustega: pikk laenu väljavõtuperiood, kuni 25 aastane tagasimaksetähtaeg ning soodsam kogukulu (intress ja teenustasud).

Enamik Euroopa riike kasutab võlaportfelli juhtimiseks võlakirju. Võlakirjade emiteerimine on praktiline, kui lisaraha on vaja kaasata suurtes mahtudes nii olemasolevate kohustuste refinantseerimiseks kui ka riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks.

Eesti riigi pikaajalised võlakirjad

Taasiseseisvumise ajal on Eesti riik emiteerinud võlakirju kolmel korral:

• 1993. aastal 300 miljoni krooni (19,2 miljoni euro) ulatuses seoses Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga ühendamise ja rekapitaliseerimise vajadusega. Need võlakirjad maksti tagasi aastaks 2004.
• 2002. aastal rahvusvahelisi eurovõlakirju summas 100 miljonit eurot eesmärgiga refinantseerida juba võetud välislaene ning rahastada radarisüsteemide oste. Nende võlakirjade lunastustähtaeg oli 2007. aastal.
• 2020. aastal 1,5 miljardi euro ulatuses rahvusvahelisi võlakirju koroonaviirusest tingitud negatiivse rahavoo katteks ja piisava likviidsuse tagamiseks. Võlakirjad lunastuvad juunis 2030. aastal.